Nädalavahetusel toimuv talgupäev on teada igale eestlasele. Koos töötamine ühendab ühe kogukonna liikmed, pannes nad ühise eesmärgi nimel pingutama. Eestlasele, kes tavaliselt armastab üksinda toimetada, on selline ühine ettevõtmine tänuväärne tegevus, sest nii on võimalik vähemalt korra aastas kaugema naabriga kokku saada, koos midagi ühiselt ette võtta ja muljeid vahetada. Puhas keskkond on seejuures ainult boonuseks.
Tänavuaastane üleskutse istutada vähemalt üks puu on tänuväärne algatus, sest mets, meie suurim rikkus, kahaneb hirmuäratava kiirusega. Võib-olla tasub endale aeg-ajalt taas meelde tuletada, et mets ja kogu loodus on kuldaväärt vara, mida tuleb hävitamise asemel hoida. Rikkuda ja hävitada on kerge, kuid tuleks meeles pidada, et lõpmatuseni ei ole meie ümber väärtusi, mida lõhkuda ja raisata. Selle asemel võiks hoopis keskenduda positiivsema loomisele enda ümber.
Võiks mõelda sellelegi, et kui me pööraksime igapäevaelus rohkem tähelepanu oma elukeskkonna puhtusele, kui muudaksime oma harjumusi ja suhtumist, siis poleks iga-aastast suurt talgupäeva vajagi. Kui tahame oma keha ja meele eest ainult parimal võimalikul moel hoolt kanda, siis miks ei suhtu me samamoodi meid ümbritsevasse? Iseenda vastu me hävituslikud ei ole, aga oma kodupaika suhtume paraku sageli hooletult ja hoolimatultki. Kui jätaks prügi metsa alla viskamata ning puud valimatult langetamata, ei oleks vaja igal aastal sellist päeva, mil seda kõike taas korda teha.
Puhas keskkond võiks olla uus normaalsus, mitte miski, mida vaid kord aastas saavutada, et tehtule järgneva aasta jooksul taas kriips peale tõmmata.
