Inimesed, kes palju ära teha suudavad, on tihti keerulised ja vastuolulised isiksused. Öeldu kehtib ka 28 aastat Tartu ülikooli raamatukogu juhtinud Laine Peebu kohta. Kirjastuse Hea Lugu hiljuti üllitatud raamat “Laine Peep: direktriss”, autoriks raamatukogutöötaja ja ajakirjanik Ago Pärtelpoeg, heidab valgust Laine Peebu isikule, aga tema kaudu ka aegadele ja oludele, milles tal toimetada tuli.
Laine Peep, kelle sünnist möödub tänavu 85 ja surmast 16 aastat, püstitas endale n-ö monumendi sellega, et võitles Tartu ülikooli raamatukogule välja uue hoone. Tõsi, nüüd vajab see juba põhjalikku remonti, ent see on omaette teema. Kuni uue maja valmimiseni 1980. aastate algul tegutses raamatukogu Toomemäele toomkiriku varemetesse rajatud hoones, mis oli ammu avariiohtlikuks muutunud ja kitsaks jäänud. Osa raamatufondist oli ruuminappuse tõttu paigutatud viide ajutisse hoidlasse, kus tingimused olid ideaalseist kaugel.
Nõukogude ajal oli uue raamatukogu valmisehitamiseks vaja mitte ainult raha, vaid ka fonde ja limiite ning bürokraatlike barjääride murdmist. Laine Peep polnud argade ja allaandlike killast: kui ülikooli rektori ja nõukoguga suhtlemine ehituse käimalükkamisele lähemale ei viinud, läks ta neist mööda veelgi kõrgemate ülemuste jutule, kas Tallinna või Moskvasse. Tal oli roheline tee isegi tollase NSV Liidu ministrite nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini juurde, sest ta tundis hästi tema tütart, NSV Liidu riikliku väliskirjanduse raamatukogu direktorit Ljudmila Gvišianit.
Peep suutis Tartusse kohale organiseerida isegi üleliidulise satiirilise filmikroonika “Süütenöör” võttegrupi, kes toonase rektori Feodor Klementi peenelt “lohku tõmbas”. Rektor ajas kaamera ees ümmargust juttu sellest, et raamatukogu fondiga on kõik korras, teadmata, et tema jutu taustaks hakatakse näitama kaadreid haruldastest trükistest, mis niiskuse tõttu hallitavad.
61 komisjoni
Kossõginist ja “Süütenöörist” siiski ei piisanud: ehitama hakati alles siis, kui 61 komisjoni oli kohal käinud ja uue hoone vajalikkuses veendunud.
Laine Peep vilistas nii mõnigi kord kõrgemalt tulnud tobedatele nõudmistele. Näiteks keeldus ta raamatukogu üle viimast Nõukogude Liidus kehtivale kataloogisüsteemile, milles olid esimesel kohal marksismi-leninismi klassikute teosed. Selle asemel jätkati ülemaailmse kataloogisüsteemi – universaalse detsimaalklassifikatsiooni – kasutamist.
Nõukogude Liidu kontekstis oli tavatu seegi, et Tartu ülikooli raamatukogu vahetas trükiseid paljude Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ülikoolidega. Kui Moskva kontroll tuli aru pärima, kuidas nad siin Tartus ikka julgevad välismaaga otse suhelda, vastas Laine Peep süüdimatult, et sellise loa andis ülikooli raamatukogule Vene tsaar ise ja juba 1818. aastal. Nii et kui asi ei meeldi, süüdistagu võimud oma kauget eelkäijat.
Laine Peebu jaoks oli maailm üldse tunduvalt avatum kui keskmisele Nõukogude Liidu kodanikule. Ta oli Rahvusvahelise Raamatukogunduse Föderatsiooni (IFLA) nõukogu liige ja käis regulaarselt selle organi koosolekutel. Kolleeg Arvo Tering on raamatus meenutanud, et Peepu peeti tänu keeleoskusele ja kiirele taibule Nõukogude delegatsioonis asendamatuks tõlgiks.
“Välismaalt tagasi tulnuna ja puhanuna rääkis ta raamatukogurahvale oma muljetest ja seda oi kui põnevalt! Aga iial ei võinud teada, kui palju ta fantaseeris või vürtsi juurde lisas. Kuulasime teda umbes nii nagu vanasti, 19. sajandi keskel, eesti talupojad kuulasid omaküla meremeest, kes merereisilt tagasi tuli ja rääkis maailmaasjadest uudislugusid,” meenutab Tering.
Laine Peebuga käis kaasas konfliktse isiku maine. Konfliktsus oli tema teadlik valik.
“Psühholoogiast ma tean, et edasiminek on võimalik ainult läbi õigesti korraldatud ja lõpetatud konfliktide. See annabki võimaluse kuhugi välja jõuda,” on Laine Peep omal ajal öelnud.
Laine Peep sai kogeda nii säravaid tipphetki kui ka karjuvat ülekohut. Tal õnnestus näiteks isiklikult tutvuda Belgia kuningapaariga, aga talle väänati kaela ka alusetu süüdistus raamatukogu materiaalse vara kõrvaletoimetamise kohta. Peebu raamatukogutöölt lahkuminegi oli traagilise alatooniga. 1980. aastate lõpus läks moodi asutuse juhtide valimine ja ülikooli raamatukoguski tekkis grupp, kes hakkas ette valmistama direktori valimist. Peep sellist asja õigeks ei pidanud, sest alluvad valivad ju ikka “mugava” ülemuse, kes laseb päevi rahulikult õhtusse veeta. Laine Peep valimisel ei kandideerinudki, vaid andis lahkumisavalduse. Nii et vormiliselt lahkus ta raamatukogu juhi kohalt 1990. aastal vabatahtlikult, ent tema enda seisukoht oli, et teda sunniti selleks.
Tagauksest taksosse
Endine kolleeg Brigita Rink on meenutanud, et legendaarse direktrissi viimane tööpäev raamatukogus oli kurb ja trööstitu: talle ei peetud tema ligemale kolmekümneaastase töö eest ühtegi tänukõnet ega toodud ühtegi lille. Ta läks tagauksest taksosse ja sõitis koju. Elu viimase üheteistkümne aasta jooksul proovis Peep kätt ettevõtjana: temast sai vanade raamatutega kaupleja ja selleski äris oli tema haare rahvusvaheline.
Brigita Rink on Laine Peebu kohta tabavalt öelnud: tema juures oli kõik suur, nii head kui vead. Peretuttav Toomas Liivamägi aga leiab, et Laine Peep oli justkui nais-Kaarel Ird. Mõlemad olid vastandliku loomuga, laiemat pilti nägevad ja kõike omatahtsi tegevad inimesed.
Raamatu “Laine Peep: direktriss” autorile Ago Pärtelpojale oli ülikooli raamatukogu esimene töökoht ning tööle võttis ta just nimelt Laine Peep. Vahepeal tegutses Pärtelpoeg aastaid ajakirjanduspõllul, ent viimased kaheksa aastat on ta taas raamatukogus – sedakorda Tartu linnaraamatukogus. Et ta paar raamatut juba välja andnud oli (esimene neist, “Emajõe ääres kasvanud”, käsitleb legendaarse jäätisetootja Evald Rooma ehk Onu Eskimo, teine, “Üks ja ainus härra “Manna”, Pärtelpoja vanaonu, anatoomiaõppejõu ja seeneteadlase Valter Pärtelpoja elu), hakkasid teised raamatukogutöötajad talle peale käima, et ta ka Laine Peebu värvika isiku unustusse vajumisest päästaks ning tema loo kirja paneks. Ühe olulise eeltöö oli selleks ära teinud kultuurihuviline meteoroloog Ille Palm, kes Laine Peepu aastaid tagasi mitukümmend korda külastas, tema mälestused lindistas ja salvestatud teksti maha kirjutas. Lisaks Peebu mälestustele, mis võtavad enda alla ligikaudu poole raamatu mahust, leiab raamatust umbes kuuekümne kaasaegse meenutused temast. Need intervjuud tegi Ago Pärtelpoeg. Ühtekokku kulus tal raamatu tegemiseks viis aastat.
“Laine Peep: direktriss” pole kaugeltki ainult raamatukoguinimestele huvi pakkuv trükis. Tema värvikas persoon oli omal ajal tuntud üle Tartu, üle Eesti ja kaugemalgi. Allikate rohkus tagab vaatenurkade paljususe raamatus. Ning lugedes saab muiata nõuka-aegsete tobeduste üle ja mõtiskleda inimloomuse üle laiemalt.
“Laine Peep: direktriss”
* Autor Ago Pärtelpoeg
* Põhineb Laine Peebu ja ta kaasteeliste mälestustel
* Välja andnud kirjastus Hea Lugu
* Ilmunud 2016
* 368 lk
RIINA MÄGI
