Sotsiaaldemokraatide ettepanekuid valitsuspartneritele on peetud mainekujunduskampaaniaks. Ühed on kehitanud õlgu: ilus jutt, aga kust see raha võetakse? Teised on jälle arvanud, et ettepanekud pole piisavalt ambitsioonikad, vaid pigem kribu-krabu, millega pole mõtet koalitsioonilepet koormata või mis nagunii ellu viiakse.
Mina loodan küll, et sotside algatuses on ka siiras soov Eesti elu edasi viia. Ja mis oleks õieti koalitsiooni jaoks alternatiiv? Pärast kobarlolluseks ristitud maksumuudatuste jõhkrat läbisurumist 3,5 aastat hanguda, “analüüsida”, “uurida võimalusi” jne.
Kaks lubadust kattuvad Vabaerakonna pakutuga
Kaks sotside suuremat lubadust kattuvad üks ühele Vabaerakonna pakutuga: 400 eurot tulumaksuvaba miinimumi kuus (katteks tulumaksumäära tõus 24 protsendini) ja maakonnatasandi tugevdamine kavandatavas haldusreformis. Mõne punkti kohta (avatud nimekirjad, nimekirja pikkuse piiramine kohalikel valimistel) on Vabaerakond juba Riigikogu menetlusse eelnõudki esitanud ja sotsidel pole tarvis muud, kui neid toetada. Ka kohalike omavalitsuste tulubaas, pealinna seadus, riigihangete süsteemi nüüdisajastamine, piirangud valimiskampaania mahule on Vabaerakonnale tähtsad teemad.
Kõige olulisem on aga, et sotsid on asunud toetama kiiremat tulumaksuvaba miinimumi tõusu kui hädavajalikku meedet. Sotsid on tulnud samale järeldusele, mis meie: Reformierakonna ja IRLi mantra pideva tulumaksumäära langetamise võlujõust majanduse elavdamisele ei tööta enam ammu. Palgavaesus ja ühiskonna liiga suur kihistumine on tõsiasjad.
80 protsenti võidab, 20 protsenti kaotab
Sotside sõnastatud maksuettepanekut on Vabaerakonna majandustoimkond analüüsinud terve aasta ja jätkab idee täpsustamist. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 50 euro võrra läheb riigieelarvele maksma umbes sama palju (75 miljonit eurot), kui toob juurde tulumaksumäära tõus ühe protsendi võrra. See on tasakaalukas mudel, kus väiksema palka saajatel jääb rohkem raha kätte, suurepalgalised maksavad pisut rohkem. 80 protsenti palgasaajaist võidab, 20 protsenti kaotab.
Kui madalat palka saajatele rohkem raha kätte jääb, ei hakka nad ju säästma, vaid saavad tarbida rohkem ja kvaliteetsemaid (sh kodumaiseid) toidu- ja esmatarbekaupu, turule tuleb oluliselt raha juurde, sellelt laekub täiendavat käibemaksu. Lisandub sotsiaalne efekt, väheneb surve välismaal tööd otsida ja ümbrikupalkadega nihverdada. IRLi keerukat ja bürokraatlikku madalapalgaliste maksutagastust polegi tarvis.
Muidugi pole selline tulumaksureform universaalne imerelv. Aga seda on võimalik palgavaesuse vähendamiseks ja majandusele hoo andmiseks kohe käivitada, näiteks tempos 50 eurot tulumaksuvaba miinimumi tõusu ja üks protsent tulumaksumäära tõusu aastas.
Eesti vajab maksudiskussiooni
Tähtsaim on, et lõpuks ometi algaks maksudiskussioon, et poleks nõnda nagu nõukogude ajal, kus ideede monopol oli ühel parteil. Eespool kirjeldatud tulumaksuettepanek on hea alus üldisemaks maksukompromissiks, sest omal kombel sisaldub selles ka Keskerakonna astmelise tulumaksu idee ja IRLi soovitud madalapalgaliste soosimine, seda kõike mõistlikul ja mõõdukal moel.
Sotside kriitikud põlastavad, et kus te koalitsiooniläbirääkimiste ajal olite? Aga meenutagem olukorda viis kuud tagasi. Keskerakond oli juhi puudumisest halvatud, IRL (vähemal määral ka sotsid) valimiskaotusest löödud, Vabaerakond edust ehmatanud. Reformierakond tegi kahe väiksema partneriga, mis tahtis.
Sotside hulgas oli juba siis küllalt neid, kes ei pidanud koostööd Reformierakonnaga ainsaks ja parimaks variandiks ning soovisid, et erakond koos Vabaerakonnaga läbirääkimistelaua tagant lahkuks. (Meenutagem, et Vabaerakond jäeti kõrvale suuresti samade ettepanekute eest, mida nüüd sotsid on esitanud.) Tookord jäid peale tähtsate positsioonide ihkajad ja alalhoidlikumad. Ikka, et parem varblane peos… IRL oli nagunii kõigega nõus, mis reformeerid ette panid, peaasi, et kampa võetaks. Nõnda sündiski liit, mille osapooled kohe pärast käte löömist üksteist kritiseerima asusid.
Maksumuudatused tuleks tagasi pöörata
Nüüdseks on sotside hulgas palju rohkem neid, kes koos oma esimehe Jevgeni Ossinovskiga leiavad, et Eesti suurim probleem on Reformierakond kui riigipartei, mis on oma kombitsad ajanud kõigile võimupositsioonidele.
Kas sotsid on valmis õigete ideede nimel koalitsiooni lõhki ajama, ei tea siinkirjutaja ega vist enamik sotse endidki. Nn “kambakat” Reformierakonnale ehk sotside, Keskerakonna, IRLi ja Vabaerakonna koalitsiooni peetakse vähetõenäoliseks. IRLi mõned esindajad on igaks juhuks tormanud teatama, et Savisaare juhitud Keskerakonnaga IRL koalitsiooni ei lähe. Aga kui sotsid löövad selja sirgeks ja praegusest koalitsioonist lahkuvad, pole Reformierakonnal IRLi enam millekski tarvis. Siis muutub tõenäoliseks hoopis parem- (Reformierakond) ja vasakliberaalide (Keskerakond) ühendus.
Kõigepealt tuleb ära oodata, mida partnerid sotsidele vastavad. Ikka peab ju lootma, et ollakse riigimehed ning head ja väärikad ettepanekud tehakse teoks. Juunis jõuga vastu võetud maksumuudatused tuleb tagasi keerata nagunii, aga seda saab teha ainult koalitsiooni või koalitsioonilepet muutes.
ANDRES AMMAS, riigikogu liige, Vabaerakond
