Eesti kirjanikud on teinud juba neljateistkümnel sügisel ringsõite mööda Eesti raamatukogusid. Mustvee ja Jõgeva linnaraamatukogus olid ülemöödunud neljapäeval külas Kärt Hellerma, Mihkel Kaevats, Kristjan Haljak ja Adam Cullen. Viimane pole, nagu nimigi reedab, eestlane, ent eestilikku elementi on temas ehk rohkemgi, kui mõnes Maarjamaal sündinud-kasvanud inimeses.
Kärt Hellerma, Mihkel Kaevats, Kristjan Haljak ja Adam Cullen on üsna erinevad inimesed. Ühendab neid aga see, et valdkondi, milles nad end teostanud, on rohkem kui üks. Kärt Hellerma on kirjanik, luuletaja, ajakirjanik ja kriitik, Mihkel Kaevats luuletaja, tõlkija ja esseist ning mitme protestiaktsiooni korraldaja, Kristjan Haljak luuletaja, prantsuse keele õpetaja ja tõlkija, Adam Cullen luuletaja ja tõlkija, aga väikest viisi ka muusik.
Mihkel Kaevatsilt on aastatel 2003-2012 ilmunud viis luulekogu, kuues on peatselt trükist tulemas ja sellest saab autori sõnul triloogia esimene raamat. Nagu ikka, lugesid autorid ka oma loomingut ette ja Mihkel Kaevats oli tekste valinud nii juba ilmunud raamatutest kui ka valmivast kogust. Teemade ring ulatus poliitikast (näiteks fašismi jäljed Itaalia ühiskonnas) kuni armastuseni.
“Minu puhul ongi kriitikud leidnud, et ma kirjutan palju armastusest,” tõdes Mihkel Kaevats.
Kärt Hellerma ütles, et tema kirjutas oma n-ö armastuse ajal hoopis proosat, tema luulest ei maksa armastuse motiive eriti otsida. Ta ongi mitmeid asju tavatus järjekorras teinud. Tavaliselt tullakse kirjandusse luulega ja mingi aja pärast hakatakse proosat looma, aga Kärt Hellerma alustas just proosast (esimene romaan “Alkeemia” ilmus tal kakskümmend aastat tagasi) ning jõudis esimese luulekogu üllitamiseni alles kolme aasta eest. Kogu kannab pealkirja “Seniitvalgus” ja seda võib autori sõnul määratleda kui reaktsiooni ühiskondlikus kliimas toimuvatele muutustele.
“Mul on vahel tunne, justkui liiguksime tagasi külma sõja aega. Seepärast meenusidki lapsepõlves nähtud tuumapommiunenäod,” ütles Kärt Hellerma.
Rängad teemad nõudsid miskipärast lühivormi ja nii said neist luuletused. Hellerma teisest luulekogust “Hümn pikale ninale” võib leida groteski ja musta huumoriga vürtsitatud tekste, aga ka lapsepõlve ja noorusaja refleksioone. Nüüdseks on trükivalgust näinud ka sama autori kolmas luulekogu “Hõbedalaulud”. Seal on ühiskonnakriitilisi, aga ka filosoofilisemaid ja metafüüsilisemaid tekste.
Pastakast välja ei ime
Lugejaile ehk pisut ootamatult tuli Kärt Hellerma seitse aastat tagasi välja esimese lasteraamatuga “Õrnad kõrvad”. Nüüdseks on temalt ilmunud juba neli lasteraamatut. Kui tavaliselt hakatakse lastele kirjutama siis, kui endal lapsed või lapselapsed väikesed, siis Kärt Hellermaga on asjad ka selles osas teisiti: tema enda kaks poega on juba täiskasvanud (neist vanem, Joonas, on kõigile tuntud teleajakirjanik), aga lapselapsi tal veel pole.
“Kui mu lapsed väikesed olid, ei tulnud mul pähegi lasteraamatuid kirjutada. Õigupoolest polnud mul siis üldse aega loominguga tegelda, sest pidin poegadele olema nii ema kui ka isa eest,” ütles Kärt Hellerma.
Lasteraamatu kirjutamine annab tema sõnul positiivse energialaengu, aga ilma hea idee, vaimusähvatuseta ei tasu lasteraamatut ette võtta: n-ö pastakast seda välja ei ime. Proosakirjanduse tipp on Kärt Hellerma sõnul siiski romaan. Tema enda romaaniloomingusse tekkis vahepeal pikem paus (viimane romaan ilmus temalt 2000. aastal), ent tuleval aastal jõuab tema kolmas romaan “Koer ja kuu” lugejate ette. See on päris mahukas teos, mis on inspireeritud tänapäeva elust ja milles on ühe peategelase asemel neli enam-vähem võrdset tegelast.
“Väikese tõuke selle romaani kirjutamiseks andis euro tulek 2011. aastal. Ja see teos on pühendatud Urmas Oti mälestusele,” ütles Kärt Hellerma.
Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja Ene Söödi tähelepanekut, et eesti kirjanduses on vallandunud suisa paksude romaanide buum, kommenteeris Kärt Hellerma tõdemusega, et ilmselt aitavad romaanikirjanikel mahukamaid teoseid kirjutada kirjanikupalk, kultuurkapitali toetused ning loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel makstavad toetused: tänu neile saadakse endale hõlpsamalt vabakutselisust lubada.
Kristjan Haljakult on senini ilmunud kolm luulekogu. Lisaks enda loomingule esitas ta aga mõned prantsuse luuletaja Charles Baudelaire’i tekstid enda tõlkes. Selle autori tõlkimisega on ta päris palju tegelnud. Küsimusele, kas see on ka tema enda loomingut mõjutanud, vastas Kristjan Haljak, et kindalsti, aga pigem on see mõju positiivne. Tõlkimiskogemus ei ajenda tõlgitavat matkima, vaid rikastab ja aitab oma mina ülemäärasest mõjust lahti saada.
Minnesotast Eestisse
Adam Cullen on sündinud ja kasvanud Ameerika Ühendriikides Minnesota osariigis, kus loodus ja kliima on siinsetega üsna sarnased. Eestis on ta elanud kümme aastat. Algul õppis ta Kiievis ja Peterburis vene keelt ja kultuuri, ent siis “komistas” poolkogemata Eestisse. Ta jäi kuulama keelt, mida inimesed ümberringi rääkisid, ning leidis, et see on huvitav ja ilus. Esimesel korral jäi Adam Eestisse kaheks päevaks, teisel korral neljaks päevaks jne, kuni koliski lõpuks Eestisse. Ainult elamisloa saamine oli tal üpris keeruline.
“Tavaliselt tulevad mehed välismaalt siia sellepärast, et on leidnud endale eesti naise, aga minu “pruudiks” oli eesti keel. Sellist “suhet” oli ametnikel mõistagi raske aktsepteerida,” ütles Adam Cullen.
Ta otsustas proovida, kas keelt on võimalik ära õppida nii, et lihtsalt lähed maale, kus seda räägitakse, ja suhtled inimestega. Üldjoontes see tal õnnestus. Nüüdseks on tema eesti keel aga juba nii hea, et ta tõlgib eesti kirjandust inglise keelde. Ta on tõlkinud näiteks Tõnu Õnnepalu, Rein Raua ja Mihkel Muti teoseid, aga ka luuletekste.
“Eestis on väga tore tõlkija olla, sest sul on võimalik autoritega, kelle tekste sa tõlgid, kokku saata, nendega aega veeta. Tänu sellele saad tõlkida mitte üksnes teksti, vaid ka autori isikuomadusi,” ütles Adam Cullen.
Teisi tõlkides hakkas ta ka ise kirjutama. Veebruaris ilmus temalt kakskeelne luulekogu “Samblik/ Lichen”, millest ta Jõgeval nii eesti- kui ka ingliskeelseid luuletusi ette luges.
Kirjanike raamatukogutuur “Sõnaränd” oli, nagu ikka, rikastav: publik sai näost näkku kokku nii mõnegi autoriga, kes senini vähem tuntud või sootuks tundmatu, aga keda vägagi lugeda tasuks. Kirjanikudki olid rõõmsad, et kaks päeva koos olla (eelmisel päeval viibis sama seltskond Kõrvekülas ja Alatskivil) ja üksteisega tutvuda said. Adam Cullen tunnistas näiteks, et talle jäi kahe päeva jooksul kõrva nii mõnigi tekst, mida ta tõlkida tahaks.
RIINA MÄGI
