Kuidas on õigem elada, kas kaine pilguga enda ümber vaadates ja nähtava troostitusest hulludes või enda loodud idealistlikku mulli sulgudes? Sellele ja paljudele teistele küsimustele otsib vastust Tabivere harrastusteatris homme esietenduv Anatoli Djatšenko optimistlik grotesk “Belvedere”. Esmaspäeval oli selle kontrolletendus.
Itaalia keelest tulnud sõna “belvedere” tähistab vaateplatvormi, pargipaviljoni, suvemaja või muud ehitist, kust avaneb kaunis ja ülev vaade. Osmik, kus toimub kõnealuse loo tegevus, paikneb aga kõike muud kui kaunist vaadet pakkuvas paigas: see asub nimelt prügimäe servas. Seega on autor pealkirja tugeva annuse irooniat sisse kodeerinud.
Loo kaks naistegelast, keda kehastavad Helgi Herman ja Katrin Sokk, elavad, nagu öeldud, prügimäe serval, kumbki oma osmikus. Nad on teatud mõttes teineteise vastandid: Katrini tegelane on realistist toriseja, Helgi tegelane kaitseb aga end hirmutava tegelikkuse eest sellega, et on loonud endale idealistliku “mulli” ning selles päevast päeva elabki. Ta näeb oma aknast prügilademete asemel merd ja nuusutab sealaudalõhna asemel värskeid soolaseid tuuli.
Kaks vastandit tihti tõmbuvad: nii on see ka “Belvedere” kahe naistegelasega. Nad kritiseerivad kogu aeg teineteise eluvaadet, ent samas ei saa nad kuidagi hakkama ka ilma teineteiseta.
Naiste elu lükkab tavapärasest voolusängist välja üks ootamatu juhtum: just siis, kui küünikust naine oma idealistist sõbrannale järjekordselt külla on tulnud, vajub viimase elamisse sisse mees (teda kehastab Rein Karu), kes põrandale kukub ja sinna liikumatult lamama jääb. Naistele tundub lähema vaatluse põhjal, et mees on surnud.
Levinud motiiv
Tundmatu tagapõhjaga laip majapidamises on muidugi näitekirjanduses üsna levinud motiiv. Selline jahmatav leid paneb inimesed proovile, sunnib oma tegelikku sisu näitama. Ka kaks prügimäedaami lasevad laiba ümber sahmerdades ja ärevust tekitavast olukorrast välja rabelda püüdes paista oma seesmisel olemusel ja tõekspidamistel. Siis aga saabub ootamatu lahendus: “laip” ärkab ellu. Lisaks sellele avastavad naised poolikut ajalehte sirvides, et reanimeerunu näol on tegemist presidendiga.
Kui mehe vägevatest illusioonidest kubisevat juttu kuulata, siis kerkib silme ette mõningaid päris presidentegi.
“Võtsime tõesti mõnest riigijuhist natuke šnitti. Ning kasutasime presidendi tekstis ära ka mõned hiljutiste valimiste aegsetest reklaamidest pärit laused,” ütles tüki tõlkija ja lavastaja Esta Sokk.
Üldiselt on Djatšenko (mõnedel andmetel on ta vene-ukraina, mõnedel andmetel ukraina-vene autor) tekst siiski universaalne. See pole ankurdatud ühegi konkreetse riigi konteksti külge, vaid selline lugu võiks toimuda kus iganes.
“Djatšenko ei pane oma tegelastele isegi nimesid, sest need võiksid vaataja mõtet liiga konkreetsele rajale suunata,” lisas Esta Sokk. “Tema tegelased on lihtsalt naine ja NAINE või mees ja MEES.”
Ehkki president ei osutu lõppkokkuvõttes päris presidendiks, hakkavad siiski toimuma mõningad üleloomulikud asjad. Ning küünikust naine hüppab lõpuks sõbranna “paati”: temagi hakkab nägema merd ja uskuma sellesse, et elu on ilus.
“Me ei mõista oma idealistlikus mullis elavaid tegelasi hukka: nad on armsad inimesed, kes ei tee kellelegi liiga,” ütles Esta Sokk.
Ka Helgi Hermani tegelane õigustab end laval sellega, et ta petab ju iseennast, mitte kedagi teist. Ning kui ta end ei petaks, siis arvaks ta, et kogu riik on üks suur prügimägi ja seda juhivad prügivedajad.
Ei mõista hukka
Tundub, et ka autor ei mõista oma tegelasi enesepetmise pärast hukka. Küll aga seda, kui riigijuhid reaalsusest ära õhulossidesse kolivad. See ju ongi põhjus, miks tegelikkus mõnikord väljakannatamatult kole on.
Esta Sokule on “Belvedere” juba kolmas lavastus. Ta väärib kiitust juba selle eest, et on eesti teatrimaastikku järjekindlalt huvitavate tekstidega rikastanud: ka tema poolt varem tõlgitud ja lavastatud näidendite autorid Neda Neždana ja Aleksandr Viter olid siinmail varem tundmatud.
Katrin Sokk, kes on “juhtumisi” Esta Soku tütar, tunnistas, et on tänu ema lavastustele saanud kehastada päris tavatuid tegelasi: laipa, lõtvade elukommetega tudengineidu ja prügimäeelanikku.
“Loodetavasti ei saa ma reaalses elus kunagi teada, mis tunne on prügimäel elada, aga laval on sellist tegelast kehastada huvitav,” ütles Katrin Sokk. “Mul on, mida mängida. Samas ei andnud roll end kohe kätte, vaid selle poole tuli astuda samm-sammult. Aga kui tunned, et selle sees oled, tead juba enam-vähem igal hetkel, mida tegema pead.”
“Mina pole tegelikult üldse mingi malbe sinisilm,” tõdes Helgi Herman. “Nii et kehastan oma loomulikust olekust oluliselt erinevat tegelast. See teeb mängimise üsna raskeks. Mõnikord istusin ideede saamiseks autos keset linna ja jälgisin tänaval liikuvaid inimesi.”
Rein Karu, keda oleme varem näinud kultuuriseltsi Vanaveski näitetrupi, Jõgeva linna teatri, Palamuse amatöörteatri ja Tartu Vilde teatri lavastustes, teeb Tabivere trupis kaasa esimest korda. Pikalt polnud Tabivere naistel teda “moosida” vaja, sest tükk tundus talle endale huvitav.
“Samas on roll füüsiliselt väga raske: mul tuleb pool etendust ju liikumatult põrandal lamada,” ütles Rein Karu.
Kolme osalise meelest on Esta Sokk hea lavastaja, sest oskab näitlejat kuulata ja mõtleb ka selle peale, et näitlejal oma rolli mugavam mängida oleks.
“Mõnikord võiks ta isegi karmim olla,” arvas Rein Karu.
“Belvedere” esietendus algab homme kell 19 Tabivere rahvamajas. Juba järgmisel päeval, st laupäeval annab Tabivere trupp sellega külalisetenduse Võrtsjärve ääres Jõesuu turismitalus: seal toimuvad sel suvel nimelt regulaarselt harrastusteatrite etendused. 17. juulil saab “Belvederet” näha Palamuse rahvamajas. Augustis osaletakse sellega aga üleriigilisel külateatrite festivalil. Seegi toimub Palamusel.
RIINA MÄGI
