Möödunud neljapäeval Jõgeval Betti Alveri muuseumis toimunud loodusõhtul rääkis bioloog, looduskirjanik ja -giid Rein Kuresoo oma reisidest Aafrikasse. Reisijuhina tegutsedes on Kuresoo sealseks lemmikmaaks saanud Botswana, väga mitmekülgse loodusega riik Lõuna-Aafrikas, mille lipul on samad värvid, mis Eestigi lipul.
Viiekümne aasta eest iseseisvunud Botswana on üks hõredamalt asustatud riike maailmas. Eestist ligi kolmteist korda suuremas riigis elab vaid veidi üle kahe miljoni inimese.
“Seetõttu on Botswanas loodusele ka väga palju ruumi jäänud,” rääkis Rein Kuresoo. “Ligi seitsekümmend protsenti riigist moodustab Kalahari, piirkond, mida tuntakse kõrbena, kuid mis praegu on tegelikult poolkõrb. Novembri lõpust veebruari lõpuni sajab seal päris korralikult, ülejäänud osa aastast on aga täiesti kuiv.”
Suurbritannia protektoraadi all olnud Betšuaanamaa põhjapoolne osa iseseisvus 1966. aasta septembris. “Iseseisvudes oli Botswana üks maailma vaesemaid riike, praegu on ta aga üks Aafrika rikkamaid riike,” lausus Kuresoo. “Põhiosa Botswana rikkusest on andnud iseseisvumise järel avastatud teemantimaardlad, olulise panuse annab ka loodusturism.”
1966. aastal oli Botswana sisemajanduse kogutoodang elaniku koht umbes 70 dollarit, nüüdseks on see kasvanud 17 tuhande dollarini.
Lipuvärvideks sinine, must ja valge
Eesti kõrval on Botswana ainus riik maailmas, mille lipuvärvideks on sinine, must ja valge. “Paul Ariste olevat rääkinud isegi seosest Eestiga ‒ keegi väliseestlane olevat saanud lipu kujundamisel n-ö näpu vahele,” ütles Rein Kuresoo, kes aga ise ei ole oma Botswana reisidel sellele kinnitust leidnud.
Põhivärvilt on Botswana lipp helesinine, selle keskel on kolm horisontaalset laidu, valge-must-valge. “Helesinine sümboliseerib taevast ja lootust, must ja valge aga musta ja valge rassi rahumeelset kooselu,” selgitas Kuresoo. “Britid protektoraadi all olnud Betšuaanamaal mingeid õudusi korda ei saatnud ning 1966. aastal mindi väga rahulikult lahku. Ka tänapäeval ei ole tekkinud seal musta rassisismi nagu Zimbabwes või Lõuna-Aafrikas. Valgeid on Botswanas paar protsenti, päris palju elab seal aga ka Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit valgeid, kes on teinud investeeringuid näiteks safari-ärisse. Nad leiavad, et Botswanas on igati mõnusam toimetada. Lõuna-Aafrika on praegu kindlasti problemaatilisem maa elamiseks, kuna seal võib kergesti sattuda vägivalla ohvriks.”
Rein Kuresoo, kes on Botswana kõrval pikemalt käinud ka Sambias ja Etioopias ning viibinud ka Zimbabwes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibias ja Egiptuses, nimetab just Botswanat oma lemmikmaaks. “Botswana on üks Aafrika tublimaid maid,” märkis ta. “Turistile on Botswana väga tore ka seetõttu, et oled seal nagu kuningas ‒ teisi safari-turiste näed väga harva ning kõik vaatepildid on enamasti vaid sinu enda päralt. Vaatasime näiteks tund aega seda, kuidas lõvipaar tappis ja sõi vohlut. Tansaanias oleks selle aja peale viiskümmend safari-autot sündmuskohta kogunenud. Botswanas võib mõnes populaarsemas safari-piirkonnas näha tunni jooksul mõnda üksikut autot, kaugemas kohas pole sedagi. See on väga eriline tunne ning seetõttu on Botswanas käimine loodusturistidele ka väga kallis.”
Tarasid ja piirdeid laagrikoha ümber pole
Viimane kahenädalane reis läks Rein Kuresoole maksma umbes kolm ja pool tuhat eurot. “Tagantjärgi tean, et oleks olnud võimalik ka säästa, aga väga palju vähemaga sellised reisid siiski võimalikud ei ole,” märkis ta. “Maksavad lennukipiletid, viisad, transporditasud, ööbimine ‒ näiteks laagrikoht rahvuspargis maksab sama palju kui mõni odavam hotell.”
Laagrikohad asuvad rahvusparkides täiesti metsikus looduses. “Mingeid tarasid või piirdeid laagrikoha ümber ei ole,” ütles Kuresoo. “Kõik loomad, kes looduses elavad, võivad vabalt ka laagrist läbi astuda. Just selliste elamuste tõttu ongi selline reisimine eriliselt mõnus. Telkides kuuleb öösiti nii elevantide hääli kui ka lõvide möirgamist, samuti õpib loomi ka lõhna järgi eristama. Kui kaelkirjak tuleb öösel telgi juurde, siis on tunda sellist lõhna, nagu oleks keegi nuusk- või närimistubakat kõvasti söönud, elevant haiseb aga nagu uriini ja testosterooni segu,” lausus ta.
“Viimati sõitsime väikese grupiga ringi pealt lahtise autoga, mida saatis ekspeditsiooniauto, kus olid inimesed, kes meile telgid üles panid ja toitu valmistasid,” rääkis Rein Kuresoo. “Suurtesse telkidesse mahtusid ära tugevad välivoodid ning seal oli ka kraaniga pangega dušinurk ja kassett-tualett. Telkides ööbimine on ülimalt romantiline, komfort on täiesti piisav ning mingi luksuse järele ma puudust tundnud ei ole.”
Rahvusparkidesse pääseb vaid lubadega ning kõik turistid peavad järgima kehtestatud reegleid. “Ei tohi näiteks lageda taeva all magada ja ka autost välja tulla,” tõi Kuresoo mõned näited. “Kui küsisime, et mida teha, kui on vaja põõsasse minna, öeldi, et seda ei tohi teha, tohib vaid vastu rehve lasta.”
Rahvuspargis ei maksa niisama ringi kolada
Esimesel omapäi tehtud Botswana-sõidul astus reisiseltskond aga sellest keelust üle. “Öeldi küll, et ei tohi peatuda ja autost välja tulla, aga ikkagi üritasime piire kombata,” meenutas Rein Kuresoo oma esimest kohtumist lõviga. “Ühe majakese juures tegime pikniku ning kolasime seal ka natuke ringi. Olime autodest juba päris kaugel, kui järsku nägime vaid kahekümne meetri kaugusel kahte lõvi. Lõvid olid väga uudishimulikud, sellise näoga, nagu tahaks Botswana-Eesti sõprusühingut asutada. Teadsime, et ära joosta ei tohi ‒ niipea, kui jooksma hakkad, leiab lõvi, et see on päris tore mäng, mängu käigus kipuvad nad aga inimese katki tegema, et saada teada, mis mänguasja sees on. Läksime vaikselt autode juurde tagasi, panime asjad kokku ja pildistasime lõvisid. Lõpuks kaotasid nad meie vastu huvi, meie saime aga selgeks, et rahvuspargis tõesti ei maksa ringi kolada.”
Rein Kuresoo sõnul on Botswana suurimaks loomamagnetiks riigi loodeosas asuv Okavango delta, mis on üks maailma suuremaid sisemaa deltasid. “Okavango jõgi algab Angola mägedest ning suubub Botswanas kõrbeliiva,” lausus Kuresoo, kes Okavangos käinud kuiva- ja vihmaperioodi piiril. “Novembris on väga tore sinna minna ‒ Eestis on just see aeg ilma poolest kõige vastikum, seal on aga puud esimeste vihmasadude järel hiirekõrvul ning rohi hakkab tärkama. Suurvesi jõuab piirkonda pärast vihmaperioodi, praegu on veeseis seal kindlasti väga kõrge, veest väljas on vaid mõned kõrgemad künkad, termiidikuhilad ja puud.”
Okavango deltas elab ligi viissada liiki linde ning 128 liiki imetajaid, seal kasvab umbes 1300 liiki taimi.
“Botswana on Aafrika kõige elevandirikkam riik,” lausus Rein Kuresoo. “Elevandid käivad sageli ümber laagri ning on vahepeal ka üsna lähedal. Õnneks on need loomad Botswanas üsna rahulikud, enamasti ei ilmuta nad inimeste suhtes vaenulikkuse märke.”
Salakütid lastakse kohe maha
Rein Kuresoo sõnul on elevantide inimsõbralikkuse põhjuseks ilmselt see, et Botswanas on juba aastaid kehtinud nulltolerants salaküttimise suhtes. “Botswanas on salaküttimise vastu üsna tõhusalt tegutsetud,” rääkis ta. “Kui naaberriikides Angolas ja Mosambiigis hakkasid sõdivad pooled oma tegevust elevandiluu abil rahastama, põgenesid loomad tapmise eest Botswanasse. Angola ja Mosambiigi sissid tulid neile järgi ning Botswanas moodustati eriüksused, kes saadeti salaküttidega võitlema. Botswanal on siiani see kuulsus, et nad lasevad salakütid joonelt maha ‒ kui oled salakütina väga kärme poiss ja kohe alistud, võid ellu jääda, aga väga pikka juttu ei ole. Eelmisel aastal oli Botswanas üks salaküttimise juhtum, mille peale president Ian Khama ostis kohe armee eriüksusele juurde kuus helikopterit, saates sellega salaküttidele väga kiire ja tõhusa sõnumi.”
Kui naaberriikides on elevantide arvukus valdavalt vähenemas või mõnel pool ka kasvamas, siis Botswanas on see stabiilne. “Botswanasse ei mahu lihtsalt rohkem elevante,” märkis Kuresoo. “Seal on niigi väga palju Angolast tulnud n-ö pagulaselevante praegu sees. Elevandid püüavad ka tagasi minna, kuid Angolas on neil salaküttide surve peal ja pöördutakse tagasi Botswanasse.”
Kohati on Botswanas elevantide arvukus nii suur, et kohtades, kus on koos palju nende loomade luid, tekivad legendid elevantide surnuaedadest. “Enamasti on need kohad vee ääres, kuhu vanad elevandid jäävad pidama ja kus nad ka surevad. See ei ole seotud elevantide religiooniga, nagu romantikud väidavad. Samas elevandid kompavad mööda minnes alati neid konte, ilmselt neil on ikkagi mingisugune emotsionaalne tegevus kõrgelt arenenud.”
Rein Kuresoo on oma reisidel näinud ka hiljuti surnud elevantide korjuseid. “Üks neist oli saagirohkes kohas ning oli veel lõvidest ja hüäänidest puutumata,” meenutas ta. “Korjuse juures oli väga nõutu olemisega raisakotkas ‒ keegi polnud tema jaoks veel liha lahti lõiganud ning ta ei pääsenud sellele ligi. Tegevuses oli ainult üks aafrika harksaba, kes oli natuke väiksem ja kes käis elevandi päraku kaudu sisse ja välja, toimetades tolle kõhuõõnes. Lind tuli sealt kirjeldamatult räpasena välja, raisakotkas aga vaid istus ja ootas suuremat ning tõhusamat kiskjat, kes konservi lahti lõikaks.”
MATI ALEV
