Teist korda Sibulatee puhvetite päeva nime all toimunud tore kogupereüritus sai seekord teoks Palamuse laadaga samal päeval. Kui eelmisel aastal avasid uksed 16 puhvetit, siis tänavu oli neid juba kümmekond rohkem.
Viljakas kultuuriprogramm, puhvetipidajate entusiasm ja külaliste aktiivne osavõtt tõestasid, et Peipsi piirkonnas toimuv üritus vaibumise märke ei ilmuta. Kui puhvetitesse pannakse sisse hing ja pakutakse isikupärast toitu, tulevad inimesed Peipsimaale kokku ka väljaspool suvehooaega.
Kärdlast alguse saanud traditsioon
Vahel on hea meenutada nähtuste tekkimise algpõhjusi. Puhvetite- ja kohvikutepäevad on nüüdseks tuntud üle kogu Eesti ning neid organiseeritakse nii Tallinna hipsterilinnaosades kui nendes maapiirkondades, mis kipuvad olema ääremaa staatuses.
Kohvikutepäeva idee sündis aga hoopis Hiiumaal Kärdlas 2007. aastal noore kultuuriürituste korraldaja Ere Naadi eestvedamisel. Praeguseks paljudes paikades lausa traditsiooniks kujunenud üritus on näide sellest, kuidas võib üks hea algidee oma iseseisvat elu elama hakata, võttes seejuures järjest uusi vorme. Kusjuures muuhulgas loob see inimeste vahel sotsiaalse suhtluse uue vormi ja mõjutab ning muudab pikemas perspektiivis ehk isegi käitumismustreid ja kultuuritarbimise harjumusi.
Sibulateele Kokora poolt
Et viimasel kahel suvel on palju käidud Kolkjas ja Alatskivil, otsustasin puhvetitepäevale seekord läheneda veidi teiselt poolt. Kurss sai võetud Jõgevamaalt Kääpalt otse Kokora suunas. See, et Kääpa-Ranna tee on osaliselt uue ja parema teekatte saanud, tegi meelehead. Sealtkaudu läbi Pala ilusa sügisilmaga Kokorale seigelda on omaette elamus. Kokora perenaiste puhveti leti taga võtsid sibulateelisi vastu külaseltsi kaunid, sinistes vormirõivais naised. Sain maitsta sibulajäätist, kuhu vitamiinirikas juurikas nii hästi ära peidetud, et teadmata poleks asjast arugi saanud. Sibulajäätist võiks ju pakkuda näiteks lastele, kes tavaolukorras kasulikust juurviljast keelduvad. Nagu sellest veel vähe oleks, sai osta ka Blue Congo nimelist sinist kartulit.
Küsisin Kokora ühelt puhvetipidajalt Aili Kruusaaugult (34), kas sellised üritused kohalikku elu kuidagi muudavad. “Need toovad inimesi kohale ja teevad üksteisega tuttavaks. Kõik, kes meil siin meeskonnas on, ei tundnudki enne üksteist, kuigi elame samas kohas. Ja saame teada, mis toite keegi teeb. Ega meiegi enne ei teadnud, et Virgel sellised kartulid on,” tunnistas Aili.
Tema hinnangul soodustab üritus seda, mida maainimesed tänapäeval kõige rohkem vajaksid ja millest sageli unistavad – enda toodetud põllumajandustoodete vahetamist või üksteise käest ostmist. “Kui sa ei tea, mida teisel on pakkuda, siis sa ju ei oska tema käest seda küsima minna. Kui sa tead, siis on tõenäosus palju suurem, et lähed,” tõdes Aili.
Kokora puhvetis oli peale sibulajäätise ja sinise kartuli pakkuda veel piima, salatit isetehtud kohupiimast, mahlast maitsvat šašlõkki ja palju muudki huvitavat.
Turgi talu hubane atmosfäär
Kokoralt suundusin Kallaste suunas, et teha peatus mõistatusliku nimega Turgi käsitöötalu juures, kus tehakse soojematel aegadel kangastelgedel kudumise töötubasid rühmadele. Teetähiseks oli tee ääres seisev päevinäinud, aga priima väljanägemisega Lada.
Vana arhailise rehe hämaruses oli pidulik ja ülev meeleolu. Perenaise, tekstiiliõppejõu Veinika Västriku linikute ja kootud vaipade, hubase rippvalguse ja Urmo Markuse esitatava akordionimuusika lummuses oleks võinud aega veetma jääda mitmeks tunniks või kauemakski. Talu peremees, folklorist ja Tartu Ülikooli õppejõud Ergo-Hart Västrik oli kohvikus isiklikult inimesi vastu võtmas ja nendega muhedat juttu puhumas.
Rehielamu teises pooles, kus asuvad töötubades kasutatavad kangasteljed, rääkis Veinika oma tegemistest ja tegi huvilistele väikese ekskursiooni. Mulle jõudis kohale teadmine, et kangastelgede töötoa võimalusega on Sibulatee kahtlemata võitnud. Põneva ja spetsiifilise koolituse vastu koos ööbimisvõimalusega on inimestel huvi juba tekkinud, kangakudumise töötoad on toimunud juba kaks suve.
Edasi võtsin suuna Kallaste poole ja tekkis kiusatus, kuigi Sibulatee puhvetite päeva mobiilirakendus seal ühtegi kohvikut ei näidanud, sinnagi sisse põigata.
Kallaste oma vanade, 15 aasta tagust Tallinna Koplit meenutavate, majadega on tõesti vaatamisväärsus omaette – aeg peatus ja sa tundsid end nagu mõnes väikelinnas Venemaal. Kallaste eristub ülejäänud Eestist ja selle järveäärne atmosfäär on midagi erilist. Miks aga ei ole siin ühtegi puhvetite päeva kohvikut, miks linn üritusest täiesti kõrvale jäänud on – seda ei oska ma kuidagi seletada. Natuke kahju on aga ikkagi.
Soomlased võõrustasid Nina külas
Teekond viis edasi Nina külla, kus uksed avanud antiigiäris sain juttu ajada kohaliku hollandlase Hans Kosteriga. Kuulsin antiigikaupmehe tulevikuplaane ja tõdesin, et selliseid väljastpoolt sisse tulevaid ettevõtlikke välismaalasi oleks meil vaja rohkemgi.
Nina kordoni külalistemaja ees võõrustasid mind toitva Karjala pirukaga mitu Soome naist, kellest mõned olevat spetsiaalselt ürituse jaoks kohale tulnud. Kes neist on täpselt puhvetipidaja ja kes külaline, jäi vaatamata arupärimisele mulle natuke segaseks. Kuid ehk ongi nii, et lõpuni ei pea alati kõike teadma. Las jääda miskit ka mõistatuseks.
Jõudsin veel Vaino turismitallu, kus mind võttis vastu lõbus ja veidi karune seltskond Nina küla mehi. Justkui oleks nad kuskilt Sopranode seriaalist välja astunud. Juttu ajades sain külaelu osas kohe targemaks. Kui kutseliste kalurite kohta pärin, teavad nad rääkida, et külas vaid kaks professionaalset võrkudega püüdjat ongi.
Puhvetitepäeval on lisaks muule ka korralik kultuuriprogramm, kuid kõikjale ja kõiki toite maitsma ei jõudnud ja nii kujuneski igaühel just oma sibulatee ja mulje üritusest. Välgi metsade vahelt tagasi koju sõites teadsin, et kusagil siin maailma lõpus on veel üks kohvik, mis hilise tunni tõttu seekord avastamata jäi. Ehk õnnestub järgmisel korral. Sibula- ja puhvetitetee on käänuline ja peatusterohke. Ehk ta jääb selliseks ka edaspidi.
JANNO ZÕBIN
