1941. aasta 2. augustil lasid taganevad punaarmeelased Tapiku rabaserval Udukülas maha 17 relvitut meest, kes olid pärit ümberkaudsetest küladest. Nad otsisid metsast varju taganevate ning lõksu jäänud punaväelaste metsikuste eest ja ootasid sakslaste saabumist.
Tegemist on kunagise Vaimastvere valla ajaloo traagilisima sündmusega.
Mõrvatute seas oli 14 meest toonasest Vaimastvere vallast, nii taluperemehi kui sulaseid, valdavalt noored elujõus mehed. Vanim neist oli Kivirehe talu peremees, 62-aastane August Tiks, noorim viieteistaastane Robert Kähr.
Toonaseid sündmusi uurides on järjest enam põhjust arvata, et tegu oli punasõdurite ja Läti hävituspataljoni võitlejate kättemaksuga selle eest, mis kuu aega varem Vaimastveres toimus.
Nimelt olid Vaimastvere kaitseliitlased kohe pärast sõja puhkemist otsustanud jõud ühendada ja Vene okupantidele hiljutise juuniküüditamise eest koha kätte näidata.
Vallamaja kiire hõivamine
Julgust vabadusvõitluseks saadi Soome raadiost, mida salaja kuulati. Paduvere küla Matsitõnu peremehe Juhan Poomi ja Sael elanud eruleitnant Peeter Kassi eestvedamisel tuli kokku üle kahekümne mehe. 3. juuli õhtul vallutati lahinguta vallamaja ning heisati sini-must-valge. Esimeste hulgas piirkonnas kukutati just Vaimastveres nõukogude võim.
Trikoloor lehvis vallamajas siiski ainult kolm päeva. Vaimastvere metsavennad aitasid veel ka Laiuse mehi Mõra lahingus, kuid olid sunnitud 6. juulil lähenevate suurte Punaarmee üksuste eest taanduma. Esialgu leiti turvaline varjupaik Endla ja Tirma külas.
Vallamaja vallutamisel vangistatud, kuid seejärel vabaks lastud kommunistid pidasid aga metsavendi meeles. Ilmselt sündis ka siis nimekiri nendest, kellega taheti arved klaarida.
2. augusti varahommikul ristusid punaväelaste ja Vaimastvere valla meeste teed Udukülas. Kokku varjasid end Kivirehe ja Tutki talu kuurides kakskümmend meest, kui Tapiku rabas “kotti” jäänud venelased ühtäkki enne oodatud sakslasi välja ilmusid.
Nagu hiljem räägiti, tegutsenud sõdurid mingi nimekirja alusel. Venelaste hulgas olnud üks eesti mees ja lühikest kasvu naine. Nemad olid nimesid ette öelnud, kes siis kinni seoti ja metsalagendikule mahalaskmisele viidi.
Nimekirja olemasolu kinnitab ka fakt, et kolm meest (Aleksander Jürgen, Martin Mõtte ja August Anton) lasti vabaks. Ülejäänud viidi tapalavale. Enne üldist mahalaskmist leidsid surma aga Kivirehe talu peremees August Tiks ja Hans Erimaa.
Udukülas toimunut näinud Kivirehe perepoeg Voldemar Tiks kinnitas aastaid tagasi neist sündmustest rääkides samuti, et mahalaskmisele käsutati mehi nimeliselt.
Kaks meest, Hans Erimaa ja Evald Kaljuste, olid venelaste tulemise hetkel teistest eraldi, Kivirehe kuuris. Kui kaaslasi tapavoori koguti, üritasid mehed end päästa – joosta metsa. Sest oli arvata, et kõik hooned otsitakse läbi ja nemadki ei jää timukatele märkamatuks.
“Oli ainult üks tee, üle õue. Otsustasime korraga uksed lahti lüüa ja joosta,” on rääkinud ainsana mahalaskmiselt pääsenud Kaljuste. Ta jooksiski peaaegu venelaste vahelt läbi, tehes sikk-sakke. Imekombel jõudis metsani, saamata ühtegi kriimu.
Ainus Uduküla tapatalgutest pääsenu randus lõpuks pärast sõdurielu Austraalias, kus suri Sydneys 2. novembril 1972.
Teine meestest, Paduvere küla Pere-Reinu talu 29-aastane peremees Hans Erimaa, aga nii kiiresti joosta ei saanud, sest lonkas vasakut jalga. Nimelt kui ta aastate eest Eesti Kaitseväes teenis, hõõrus sõdurisaabas ta jala sedavõrd katki, et tekkis tõsine veremürgitus. Hans olnud seetõttu pool aastat Tartu haiglas. Traumast külge jäänud viga maksis talle esimesel sõjasuvel ka elu.
“Metsani oli neil joosta vast sadakond meetrit. Üks venelaste kuulipilduja, mis oli üleval autokastis, niitis aga järelt noori puid nagu loogu. Esimeste suurte puude vahel üks meestest kukkus. See oli Hans Erimaa, kellel olid jalad läbi lastud. Järele tormanud sõdurid torkisid lamaja tääkidega surnuks,” on meenutanud Tiks.
Tolle augustilaupäeva varahommikul Uduküla metsas hukatute seas olid Vaimastvere kaitseliidu juht Juhan Poom, veidi varem mõrvatud Jõgeva pangajuhi Karl Roometi vend Johannes, Jaagu talu perepoeg Johannes Ein. Viimane oli koos oma naisevenna Hans Erimaaga sündinud ühel päeval (1. novembril) ja nad ka surid ühel päeval.
Jääb vaid küsimus, miks kinnivõetud metsavennad relvi ei kasutanud? Või tehti nad sedavõrd kiirelt relvituks? Või relvi polnudki? Nii võtsid metsavennad viimase lahingu vastu relvadeta.
Matus Aidu ühishauda
Järgmisel päeval, 3. augustil, toimus Aidus Vabadussõja samba juures ohvrite matus.
“Vabadussõja mälestussamba juures oli valmis kaevatud ühishaud. Laudadest kiiruga kokku klopsitud puusärgid seisid reas selle äärel, nimesildidki juures. Jumal tänatud, kirstud olid juba kinni, ma ei oleks suutnud näha, poleks saanud vaadata…
Rahvast oli palju — kohalikke ja enam-vähem kõigi omakseid. Kust nad küll välja ilmusid? Kust said teada? Meie olime sinna sattunud juhuslikult. Nagu saatus… Kohal oli nooruke Põltsamaa kirikuõpetaja, kes toimetas matusetalitust,” on kirjutanud oma mälestustes Hans Erimaa noorem õde Vilma.
Matusetalituse viis läbi Põltsamaa noor õpetaja Herbert Kuurme, kes sõitis Aitu jalgrattal. “Aidus avanenud vaatepilt oli masendav. Muldvallidel istusid naised, lapsed ja palju kohalikke elanikke. Inimesed tavalises argipäevariietuses nutsid ja nutsid,” kirjutas praost Kuurme hiljem oma mälestustes.
Aasta hiljem, 1942. aasta 1. augustil maeti mehed ümber oma kodukalmistutele, 13 neist Laiusele. Mõned päevad hiljem avaldas ajaleht Postimees pikema kirjutise Vaimastvere metsavendade kangelaslikust võitlusest ja selle traagilisest lõpust esimesel sõjasuvel.
Udukülas mõrvati 2. augustil 1941
Aleksander Anton
Johannes Ein
Hans Erimaa
Johannes-Theodor Juhanson
Johannes Jürma</p>
Osvald Kähr
Robert Kähr
Johannes Limberk
Juhan Poom
Leo Randma
Paul Randma
Hugo Roomet
Johannes Roomet
Johannes Rääk
Heinrich Soolepp
August Tiks
Villem Väin
i
TIIT LÄÄNE
