Sandra Võsaste on Jõgeva tüdruk, aga kahel viimasel aastal on tema koolilinnaks olnud Tartu. Jõgeval õppides lõi ta kaasa siinses kooliteatris Liblikapüüdja ning pälvis silmapaistva rollisoorituse eest tunnustuse nii mõnelgi festivalil. Täna on põhjust temast rääkida kui Euroopa parima õpilasfirma Festera finantsjuhist.
Sandra Võsaste lõpetas kevadel Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi üheteistkümnenda klassi. Õpilasfirma Festera lõi ta koos kolme koolivenna, Joonatan Orase, Kevin Reisenbuki ja Kris-Robin Sirgega. Euroopa parima õpilasfirma tiitli tõi neile innovaatiline prügikast, mis lagundab biojäätmeid, levitamata seejuures haisu ja meelitamata ligi äädikakärbseid.
Mai alguses võitsid Festera noored üle-eestilise õpilasfirmade konkursi ja pälvisid õiguse esindada Eestit Euroopa õpilasfirmade lõppvõistlusel, mis toimus 10.-13. juulini Brüsselis.
“Ega me üle-eestilisel konkursil oma võidus väga kindlad polnud. Ja žürii hääled jagunesidki üsna võrdselt – 55 : 45 – meie ja teiseks jäänud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi firma Leivapoisid vahel. Seda vähem oskasime oodata võitu Brüsselis,” ütles Sandra Võsaste.
Samas mindi üleeuroopalisele võistlusele kindla tundega, et palju paremini, kui nad valmistunud on, tegelikult valmistuda ei annagi.
Brüsselis tuli igal õpilasfirmal esitada kümneleheküljeline aruanne oma aastase tegevuse kohta. See pidi olema ingliskeelne. Festera nelik üritas selle kirjutadada korralikus inglise ärikeeles, aga mitte nii, et seda igav lugeda oleks.
“Kui paljud olid pidanud pingutama, et kümme lehekülge täis saada, siis meie pidime oma aruannet hoopis kärpima, sest ainuüksi tootearendusest oli meil huvitavat rääkida rohkem kui kümne lehekülje jagu,” sõnas Sandra Võsaste.
Võistluse teiseks komponendiks oli lavaesinemine, mille käigus tuli välja tuua aruande olulisemad punktid – et asjast saaks aimu ka see, kes aruannet lugenud pole.
“Lavaesinemist ma ei kartnud. Küllap aitas selles osas kaasa ka Liblikapüüdjast saadud kogemus,” arvas Sandra.
Lõpuks tuli veel vestelda žüriiga ning tutvustada oma toodet näitusel. Ning siis kuulutati välja paremad.
Kui kolmas ja teine koht olid juba välja hõigatud, aga Festerat nende hulgas polnud, olid eesti noored “ärihaid” mõnevõrra pettunud, sest enda arust oli neil kõigis voorudes päris hästi läinud. Siis aga hakati iseloomustama võitjat ning Sandra ja poisid hakkasid aimama, et esikoha saab Festera. Nii läkski. Auhinnaks said nad klaasist karika ja medalid. Rahalist auhinda sel konkursil ette nähtud pole.
“Euroopa parima õpilasfirma tiitel on ka varem kahel korral Eestisse tulnud, kusjuures ühel varasemal korralgi pälvis selle meie kooli õpilaste loodud firma – teadusteatrile spetsialiseerunud Kolm Põrsakest,” märkis Sandra Võsaste.
Idee otse elust
Kui koolivennad Sandra oma “punti” kutsusid, oli neil toote idee juba olemas. Algse mõtte autoriks oli Kevin, kellel ema palus prügi välja viia ning kes siis, osalt laiskuse, osalt huvi pärast, internetist prügi lagundamise kohta infot otsima hakkas. Prügikastile küttekeha lisamise mõte tuli Kris-Robinilt. Ta oli ükskord oma kodus haisva prügikasti põrandaküttega vannituppa viinud ning avastanud mõne aja pärast, et hais on kadunud. Internetis surfates ja uurides, mis võis sellise efekti anda, sai ta teada, et kõrgem temperatuur muudab bakterite tegevuse intensiivsemaks ning tänu sellele halb lõhn kaob.
“Põhimõtteliselt toimub meie jäätmekastis seesama, mis kompostihunnikus, aga kiiremini,” ütles Sandra. “Biojäätmetele tuleb lisada bakterisegu ja üht mereadrust valmistatud pulbrit, mis bakterite elutegevusele kaasa aitab. Kastis lõpp-produktina tekkiv huumus on aga looduslik väetis. Ei pea ju alati keemilisi väetisi kasutama.”
Üks olulisi tarkusi, mille Festera neli asutajat üsna kiiresti selgeks said, oli see, et kõike pole mõtet ise põlve otsas teha ja nullist leiutama hakata.
“Konsulteerisime oma jäätmekasti väljatöötamise käigus umbes kolmekümne inimesega,” ütles Sandra. “Keemia- ja bioloogiaõpetajad aitasid meil kontakti leida ülikooli vastava ala spetsialistidega, kui elektrisüsteemini jõudsime, tuli appi füüsikaõpetaja.”
Kui Festera nelik arvas algul, et nad peavad ise mingit bakteritüve kasvatama hakkama, siis nüüd varustab neid bakteritega firma, mis muidu vahendab oma toodangut ainult suurklientidele. Jäätmekastide korpused laseb Festera aga teha Võru mööblivabrikus. Ise meisterdama hakates oleks kvaliteet tunduvalt kehvem.
Õpilasfirma ülesehitamine ja toote arendamine võtsid Sandra sõnul päris palju aega. Kui tavaolukorras tegeldi firma asjadega paar-kolm tundi nädalas, siis mõne järjekordse võistluse lähenedes kasvas koormus kuue-seitsme tunnini. Tuli ette sedagi, et kooli valvur Sandra ja ta äripartnerid, piltlikult öeldes, luuavarrega majast välja ajas, sest kell oli juba kümme õhtul.
“Õppimise kõrvalt firma tegemine on päris stressirohke, aga ületamatu raskus see siiski pole,” arvas Sandra.
Praegu võib Festera jäätmekasti leida umbes kolmekümnest Eesti majapidamisest. Konkursivõitudega kaasnenud meediakajastused on olnud heaks reklaamiks ja tänu sellele on kastide müük hoogustunud. Nii ei pidanud Festera asutajad arukaks õpilasfirmat lihtsalt likvideerida (õpilasfirma tohib ametlikult eksisteerida vaid aasta), vaid kandsid Festera äriregistrisse ja nüüd juba täieõigusliku firmana.
Sandra tunnistas, et ehkki ettevõtlusmaailm osutus põnevamaks, kui ta eeldas, ei usu ta, et jääbki vaid ettevõtlusega tegelema.
Üks võimalikke valdkondi, kus Sandra tulevikus rakendust võiks leida, on ajakirjandus. Ta on möödunud aasta kevadest saati Treffneri kooli ajalehe Miilang peatoimetaja. Kui eelmine peatoimetaja kooli lõpetas, soovis ta oma ametijärglasena näha just Sandrat. Lisaks viiele põhinumbrile ilmub Miilangul aastas veel paar erinumbrit. Kaastööliste ring on päris suur: kaks-kolmkümmend õpilast. Ent neid, kelle peale “iga ilmaga” loota saab, on siiski alla kümne.
“Pakun ka ise kirjutajatele teemasid välja, aga usun siiski, et enda valitud teemal suudavad nad paremini kirjutada,” sõnas Sandra.
Vahetusaasta Viinis
Tartusse gümnaasiumiharidust omandama mineku otsus sündis tal kuidagi loomulikult. Treffneri-kooli oli üks tema sugulastest just lõpetanud ja teine parasjagu õppis seal, nii et nemad aitasid kallutada kaalukausi Treffneri kasuks. Ja tehtud valikut pole Sandra senini kahetsenud. Ta usub, et on astunud selles koolis oma peaga mõtlemise ja maailma asjade mõistmise teel mitu sammu edasi. Samas on ta õppinud Tartus olles hindama ka seda pagasit, mille ta Jõgevalt kaasa sai.
“Väikeses kohas on näiteks loomulik, et kõik löövad kõiges kaasa,” ütles Sandra.
Tema Jõgeva ja Tartu õpinguaastate vahele jäi tegelikult veel üks põnev aeg – aasta, mille ta veetis Austrias vahetusõpilasena.
“Tahtsin vahetusaasta jooksul õppida keelt, mida räägib rohkem kui üks rahvas. Ning kui jõudsin väljapakutud vahetusmaade nimekirjas Austriani, siis tundus see äkki nii õige koht olevat,” meenutas Sandra.
Tema Austria-kodu asus vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel Viini kesklinnast ning tema vahetuspere ema ja isa osutusid väga huvitavateks kaaslasteks: ema oli advokaat ja isa arhitekt.
“Nad küsisid igapäevaste asjade otsustamisel alati ka minu arvamust ning nendega oli väga huvitav maailma asjade üle arutleda,” ütles Sandra.
Austriasse minnes ei osanud ta saksa keelt üldse, nii et esialgu tuli tal “kasuvanematega” suhelda inglise keeles. Aga kahe kuu pärast mindi saksa keelele üle.
“Mul oli vanematega kokkulepe, et iga päev, kui koolist koju tulen, peab mul selge olema üks uus saksakeelne lause,” meenutas Sandra. “Millalgi oktoobri lõpus, kui järjekordse uue lausega koju tulin, küsis isa mult ühe lisaküsimuse. Sellest kasvas välja arutelu ja ühtäkki ütles isa: “Kuule, Sandra, sa räägid ju saksa keeles!””
Peale saksa keele õppis Sandra Austrias tõeliselt head kohvi keetma ja täiendas “kasuisa” kaasabil oma arhitektuuriajaloo alaseid teadmisi. Pisut lähemalt “nuusutas” Sandra poliitikatki, sest tema “kasuema” oli Austria Roheliste partei juriidiline nõustaja.
“Kuulsin seda, et Roheliste partei tollane presidendikandidaat ja praegune president Alexander Van der Bellen on vanemate kaudu Eestiga seotud, ammu enne seda, kui see Eestis laiemalt teatavaks sai,” ütles Sandra.
Vahetusaasta oli tema jaoks hea iseseisvuse kool. Ja koduigatsus ei jõudnud selle sisuka aja jooksul kallale tullagi.
Valikute aeg
Tartus elab Sandra nii tillukeses korteris, et sõbrad kipuvad selle üle naljagi viskama. Aga Sandra ise leiab, et asjade hoidmise ja magamise jaoks pole suuremat vaja. Ning pikemalt kodus olemiseks pole tal aega: see, et ta kell pool kaheksa hommikul välja läheb ja kell pool kümme õhtul naaseb, on üsna tavaline. Koolipäevad on isegi pikad, ent pärast kooli tuleb tegelda veel õpilasfirma ja ajalehega või minna tantsutrenni. Rahvatants on Treffneri gümnaasiumis au sees: hiljutisel noorte tantsupeol osales tervelt seitse selle kooli rühma.
Treffneri koolis on ka mitu teatritruppi, ent nendega pole Sandra vaimset sidet leidnud. Ilmselt sellepärast, et Lianne Saage-Vahuri ja Liblikapüüdja stiil istub ikka veel sees: Liblikapüüdjas tegi Sandra kaasa üheksa aastat. Ka Jõgeval usinasti harrastatud võrkpallimäng on jäänud tagaplaanile, sest kõige jaoks, mida tahaks, ei jätku aega.
Jõgeval katsub Sandra käia nii tihti, kui jõuab, sest tore on ju näha siinseid sõpru ja kodustega tahaks samuti koos olla.
“Mul on kümme aastat noorem õde. Ta kasvab nii kiiresti ja ma ei taha, et me teineteisest võõrduksime,” ütles Sandra.
Kui tema kunagised Jõgeva klassikaaslased lõpetasid tänavu gümnaasiumi, siis Sandral seisab õpilasvahetuses käimise tõttu üks gümnaasiumiaasta veel ees. Nii on tal natuke aega mõelda selle üle, kas minna edasi õppima õigusteadust, ajakirjandust või midagi muud, ning selle üle, kas valida õppimiskohaks Tartu ülikool või mõni välismaa kõrgkool.
Välismaal viibib Sandra praegugi: ta siirdus möödunud nädalal koos kahe sõbrannaga (üks Tartust, teine Jõgevalt) kolmenädalasele Euroopa-reisile. Nad hankisid endale odavlennupiletid ning broneerisid kohad hostelites ja kodumajutustes, sest usuvad, et ise planeerides kujuneb reis vahvamaks ja seikluslikumaks, kui end reisibüroo hoolde usaldades. Reisiraha teenis Sandra möödunud suvel ja osalt ka kooliaasta jooksul Tartus Dorpati hotellis administraatorina töötades.
Nagu eelpool öeldud, kaalub Sandra ka välismaale kõrgkooli minekut. Päriselt Eestist lahkuda ta aga ei kavatse.
“Ma näen siin asju, mis võiksid teisiti olla, aga ma ei arva, et ma peaksin nende asjade eest ära jooksma. Pigem peaksin mõtlema, kuidas nende parandamisele kaasa saaksin aidata,” ütles Sandra.
Sandra Võsaste elukäik
* Sündinud 12. juulil 1998
* Õppis 2005-2013 Jõgeva gümnaasiumis ja 2013-2014 Jõgeva põhikoolis (lõpetas kiitusega)
* Õppis 2006-2014 Jõgeva muusikakoolis (lõpetas kiitusega)
* Õppis 2014-2015 vahetusõpilasena Wiedner Gymnasiumis Viinis
* 2015. aastast õpib Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis
* 2016. a juunist 2017. a veebruarini oli hotelli Dorpat administrator
* On 2017. a Eesti ja Euroopa parimaks tunnistatud õpilasfirma Festera finantsjuht ja Treffneri gümnaasiumi koolilehe Miilang peatoimetaja
* 2016. a võitis esikoha üleriigilisel ajaloo-olümpiaadil
* Hobid: võrkpall, rahvatants, jooksmine, vabatahtlik töö organisatsioonis Youth For Understanding, reisimine, lugemine, muusika kuulamine
RIINA MÄGI
