Saare valla metsateater tähistab sünnipäeva “Väikese printsiga”

Kolmapäeva, neljapäeva ja reede õhtul algusega kell 19 saab Saare vallas, Sirguvere küla simmaniplatsil näha etendust “Väike prints”. Pärast viieaastast pausi on igapäevaselt metsamehe ametit pidav Mati Tikk taas lavastamas. Saare valla metsateater tähistab etendusega viieteistkümne aasta möödumist esimesest teatritükist.


Etenduses teevad kaasa professionaalsed näitlejad Veikko Täär, Raivo Adlas, Marko Mäesaar ja Karl Sakrits, lisaks sellele astuvad publiku ette 11 amatöörnäitlejat, kellest osa on lapsed.

“Kui vanade tegijatega kokku saime, tekkis küsimus, kas tähistada omavahel metsateatri sünnipäeva. Nende poolt tuli siis initsiatiiv, et kui juba kokku tuleme, võiks midagi teha ka publikule,” selgitas Mati Tikk. Et Sirguvere külaselts oli pikka aega huvitatud, et nende simmaniplatsil midagi toimuks, siis saigi need kaks asja omavahel ühendatud.

Mati sõnul on tänavune metsateater eelnevatest erinev, kuna varem on just etenduse koht see, mille alusel on lavastus valitud. “Väike prints” aga olevat meie kohalike olude mõistes märksa kapriissem lugu. “Et see Sirguvere plats ei ole päris Sahara kõrb, siis tuli endal rohkem vaeva näha, et tekitada laval olustik, mida tükk nõuab. Tegelikult olen ma tahtnud seda juba ammu lavastada ja nüüd see olude kokkulangemisel kuidagi sündis,” nentis Mati.

Tema sõnul oli natuke kurb, et etenduse ettevalmistusfaasis tuli teade sama tüki lavastamisest NUKU teatri poolt. “Hiljem on saanud selgeks, et kuna kohad ja kontseptsioonid on täiesti erinevad, on ka meie tükk kindlasti erinev,” mõtiskles Mati. Tema sõnul pole tegemist päris mudilastele mõeldud etendusega, vaid koguperetükiga, mis sobib lastele alates koolieast.

Viimane Saare valla metsateater toimus viis aastat tagasi ning siis lavastati Saare mõisas elanud Krahv Manteuffeli ehk “hullu krahvi” lugusid, mida kohalikud koduloouurijad olid kogunud. Pilet metsateatri etendustele maksab seitse eurot, perepileti (kaks täiskasvanut ja kaks last) saab soetada 20 euro eest.

JANNO ZÕBIN

blog comments powered by Disqus