Elas kord tüdruk, kes armastas lugeda. Ta luges hommikul, päeval, õhtul ja isegi oma unenägudes. Tüdrukule meeldis kirjutada. Ta kirjeldas rohtu, mis kergelt jalgu kõditab, mustjat taevast täis siravaid tähti, sügavaid metsi, mida läbis kerge tuuleke ja mis sasis juukseid ning kandis kaasas kaugete vete sosinat…
Nii kirjutas Laiuse Jaan Poska põhikooli 5. klassi tüdruk Saale Mägi (11) oma muinasjutus “Imeline tühjus”, millega ta pälvis Sten Roosi muinasjutuvõistlusel Eesti Lastekirjanduse Keskuse keeleauhinna.
Saale on tüdruk, kes naudib lugemist ja kirjutamist. Linakarva juuksed langevad pikalt üle neiu õlgade. Tuka alt piiluvad kaks selget vesihalli silma. Saales on salapära, tema tüüne loomus ning helisevad sõnad avavad imedemaana näiva noore kirjaniku maailma.
Ilus keel
Muinasjutt tühjusest sündis voodis, õhtul enne uinumist, ning sai tüdruku sõnul kirja üks päev enne õpetajale esitamist. Muinasjutuvõistlus oli esimene konkurss, kus Saale oma loominguga osales. Tüdruk tunnistas, et ta võttis võistlust rahulikult ning eelnevalt võimalike tulemuste peale ei mõelnudki. “Ema luges ja arvas, et mul võib hästi minna,” lausus tüdruk.
Tunnustatud noore autorina käis Saale Tallinna raekojas vastuvõtul. “Olin üllatunud, kui ma Leelo Tungalt ja presidenti nägin. Ma arvasin, et see on tagasihoidlikum võistlus. Hetk, kui ma toolist tõusin ja sinna tagasi tulin, oli lihtsalt udune,” muljetas ta naerukile tõmbunud suuga. Saale kasutab oma tekstides lihtsat ja rikkaliku sõnavaraga eesti keelt. Tüdruk leiab, et küllap just see ka keeleauhinna tõi. Lisaks muinasjutuvõistlusele on Saale osav luuletuste kirjutaja. Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi välja kuulutatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud sõnaloominguvõistlusel Minu Eestile valiti Saale luuletus paremate tööde hulka.
Mai alguses ootab teda ees ringkäik riigikogus ning sõnaloominguvõistluse paremate tööde autorite autasustamine Tallinna Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Saale luuletuse keskmes on Eesti ürgne loodus, millega tema ja eestlased on üks: kastemärjad varbad, kastepärgades ämblikuvõrgud, selged veesilmad, milles näed iseenda peegeldust, ootamatud vihmasabinad, tuule müstiline jõud, millest ta ammutab jõudu. Saale kirjelduses on see eestlaste hing, mis hoiab meie maad.
Lood elavad peas
Saale on kirjutanud kolm raamatut, ent peas on tal veel vähemalt viieteistkümne raamatu mõtted. Ta kirjutab endale ja laseb emal lugeda. “Ema on öelnud, et mu tekstid on sama huvitavad kui Harry Potter,” sõnas Saale. Tüdruku kirjutatud raamatud on mahukad, üle saja lehekülje. “Mulle meeldib kirjutada elust, tulevikust ning tehnikast – kõik, mis on fantastika,” selgitas noor kirjanik.
Esimese loo pani Saale paberile esimeses klassis. “Mulle ei meeldinud üks multikas ja kirjutasin selle lõpu ümber,” tuletas tüdruk meelde ja lisas, et tema multifilmi käsikiri oli 15leheküljeline. Saale märkis, et talle meeldib oma lugude lõpud nii kirjutada, et lugeja ise otsustab, mis saab.
Tüdruk ei tunne hirmu, et tema peas olevad lood võiks kuhugi kaduda. Kui ta need läbi mõtleb, hakkavad sündmused ja tegelased elama ning ootavad oma aega. “Ma mõtlen igal võimalikul vabal hetkel,” sõnas ta. Idee lahti mõtestamiseks kulub Saalel umbes nädal, aga kui kirjutama hakata, siis läheb paar aastat ikka ära. Head mõtted trükib tüdruk oma klahvidega telefoni, mõned tekstid kirjutab aga arvutisse ning prindib välja. Pärast kooli ta kas kirjutab või loeb. Saale lemmikautorite hulka kuulub JulesVerne ning lemmikraamatuks on teaduslik-fantastiline seiklusromaan “20 000 ljööd vee all”. “Huvitav, kuidas ta kõike kirjeldas. Tahan ka nii kaasahaaravalt kirjutada,” unistab tüdruk. Täiskasvanuna annab ta mõne oma raamatu välja.
Nähtamatu sõber
Tõuke ja ainese kirjutamiseks annab Saalele nähtamatu sõber. See sõber on tüdruku kinnitusel esmane ja kõige põhilisem, et üldse kirjutamise ja loominguga tegelema hakata. “Kui mõelda välja sõber või tuttav, siis on lihtne lugusid kirjutada,” teadis ta oma kogemustest rääkida. Saale nähtamatu sõber on nähtav ainult talle. Ta ergutab tüdrukut, kui ta on väsinud ja julgustab, kui ta tunneb hirmu – sõber mõistab teda. Sarnane kujutletav sõber on ka Saale muinasjutu peategelasel. Nii ei olnud muinasjutus vanemateta tüdruk kunagi üksi. Muinasjutt tühjusest ei olnud trööstitu ega nukker, see on lugu imest – imelisest tühjusest. Tüdruk, kes oli kõik teised raamatud läbi lugenud, leidis raamatukogust pealtnäha tavalise raamatu. Kui ta raamatu avas, nägi ta seal säravvalget tühjust. Tüdruk tõstis raamatult pettunud pilgu – raamatu avamisega oli temagi sattunud tühjusesse. Tüdruk pööras pilgu tagasi raamatule ning nägi selle kõrvale ilmunud sulge. Ta kirjeldas kõike, mida ta tahaks enda ümber näha. Ta sattus hoogu, tühjuse asemele ilmus kõik see, mida ta kirjutas.
Sel hetkel kui tüdruk naeratas, ilmusid tema kujutletav pere ja sõbrad. Nii Saale kui muinasjutu tüdruku sõnum on lihtne: loomise ime aitab elus hoida kõige tähtsamat.
MARGE TASUR
