Eesti ettevõtluskeskkonda peetakse lihtsaks ja ettevõtjasõbralikuks. Siiski näen, et paljud tegusad inimesed sellesse ei usu: palgatööd peetakse palju mugavamaks ja ettevõtlikkuse laine käib üle maa vaid kriisi ajal, kui midagi muud üle ei jää. Kuigi üldiselt ongi ettevõtluskeskkond Eestis soodne, ei usuta, et see ka nullist alustavat ettevõtjat soosib. Ent olgem realistid, just nullist peavadki enamik inimesi ettevõtluses alustama, niisamuti mina.
Kolm aastat tagasi vajas mu garaažis seisev muruniiduk putitamist. Masin oli sinnamaani hästi teeninud ja oleks seda teinud ka edaspidi, aga värvikiht vajas värskendamist ja rooste hakkas oma osa nõudma. Lähemalt vaadates tundus, et värvimistöö oleks mõistlikum lasta teha oma ala spetsialistil. Suurte metalliettevõtete jaoks oli ühe muruniiduki saatus liiga tühine ja lähipiirkonnast väiksemat teenusepakkujat ei leidunud. Kõhutunne ütles, et ma ei ole oma murega ainuke, mistõttu otsustasin sellise ettevõtte ise asutada.
Võttis aega, et elada üle ühe noore ettevõtte sünnivalud. Leida sobivad ruumid, jõuda õige tooteni, partnerite ja tõhusate müügimeetoditeni. Rohkem kui pool aastat kulus uurimistööle, et leida ja hankida maailmast sobivad seadmed. Sellised, mis eemaldaks metallpinnalt kiiresti värvi, paneks uue ohutult peale ja ei osutuks samal ajal kulukateks või ebamõistlikult keeruliseks hooldada. Koostööni Kanada partneriga jõudsime alles peale 12kuulisi läbirääkimisi. See oli vaid pool töövõitu, sest sama palju tähelepanu nõudis kogu ettevõtmisele rahastuse leidmine ‒ erinevate toetuste taotlemine, palju aega kulus projektide ja äriplaanide kirjutamiseks.
Kui pisema tootmise käivitamine võib olla odav ettevõtlusmaailmast vaadates, siis omaenda säästudest tehes on see keskmisele inimesele juba suur väljakutse. Projekti üldmaksumus ja kohustusliku omafinantseeringu osa olid alustava ettevõtte jaoks suured. Kui vaba ettevõtluse alustala ehk piiratud vastutuse põhimõte ütleb, et ettevõtja ei riski kogu oma maise varaga, vaid selle varaga, mis ta on ise ettevõtlusse paigutanud, siis praktikas nägi see välja nii, et pea kõik minu jutud suurpankades algasid ja lõppesid isikliku käendusega, mis sisuliselt tähendabki ju omaenda maise vara pantipanekut.
Kaalusime rahastamiseks erinevaid alternatiive, kui jõudsime selleni, et meie ettevõtmisesse uskus ja äriplaani teostumisele aitas kaasa Citadele pank, kelle laenuga katsime projekti omafinantseeringu osa. Sellest piisas äriplaani elluviimiseks ja täna võin kinnitada: ka aastal 2017 saab tavaline inimene Eestis, ja ka väljaspool Tartut-Tallinna, justnimelt nullist alustada ja ettevõtjaks hakata. Tõsi, see nõuab palju tahet, tööd, järjekindlust ja ohjeldamatult kõiksugu “sehkendamist”, aga on sellegipoolest võimalik.
Miks mina, mikroettevõtja, seda räägin? Käivitasin oma ettevõtte Viljandis ja läks nii, nagu arvasin, sama teenust vajavaid on palju. Olles kogu selle tee läbi käinud, võin öelda, et ka väikestel ettevõtetel võib olla jonni ja jõudu luua uus teenus, toode või väärtus. Kui pangad ja sihtasutused rohkem ettevõtjaid usaldaksid, saaks läbi selle igas maakondlikus piirkonnas pakkuda midagi rohkem nii inimestele, kohalikule elule kui majandusele.
URMAS KÄÄRIK, RAL-EST OÜ juhatuse liige
