Mudamülgas ei peaks olema kuigi meeldiv koht. Möödunud nädalavahetus tõestas siiski, et paljud Eestimaa inimesed on valmis täiesti vabatahtlikult mutta ronima ja on ise pärast veel rõõmsad ka, või suisa õnnelikud.
Jõgeva valla teedel ja metsaradadel sõideti möödunud laupäeval kümnendat Kalevipoja rattamaratoni. Kaks päeva varem sadanud vihm muutis võistlusraja soisemad lõigud parajalt mudaseks, nii et finišisse saabudes kandsid kõik ratturid näol võrratut täpilist mudamülka-meikapi, riiete ja rataste välimusest ei hakka rääkimagi. Aga isegi naiste kiireim, kaunitar Greete Steinburg ei kiirustanud nägu puhtaks pühkima, vaid seisis südamerahuga täpilisena kaamera ees ja andis intervjuud.
Pajusis oli samal päeval käimas veelgi mudasem võistlus: mudajooks. Seal saadi suisa kaelast saadik sopaseks, aga ikkagi leidus mitusada “hullu”, kes ilma piitsaga sundimata rajale läksid.
Laupäevase kogemuse põhjal tekib tunne, et akki tuleks Eestimaa inimestele senisest rohkem mudas müttamise võimalusi anda. Nii et – rohkem muda! Või siis ikka vähem? Viimane mõte tundub õigem, kui mõelda lähenevatele valimistele.
