Möödunud teisipäeval Mustvees peetud avalikule koosolekule saadeti rahvast rahustama nii põllumajandus- kui ka keskkonnaministeeriumi asekantslerid ja teised ametnikud, kes kohalike elanike küsimustele vastamisega kohati kimpu jäid.
Jõgevamaa Omavalitsuste Liit otsustas Torma valla ja Mustvee linna eestvedamisel kutsuda kokku avaliku koosoleku, saamaks rohkem infot Puurmani vallas sigade aafrika katku surnud ning katkutõrjeks hukatud sigade matmise kohta Torma valda. “Rahvale on antud vastakat infot ja räägitud pooltõdesid,” märkis Torma vallavanem Triin Pärsim.
Matmine oli ainus võimalus
Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai nentis, et Puurmani valla Altnurga küla farmi 6426 hukatud sea põletamine Väike-Maarjas olnuks selgelt üle tehase võimsuse. Nimelt suudab loomsete jäätmete käitlemise tehas päevas töödelda maksimaalselt 40 tonni, mobiilne põleti aga 10 – 12 tonni. “Niisugustel kordadel, kui on vaja taoline hulk sigu hukata, jääb ainsaks võimaluseks korjused matta.”
Kevvai sõnul pidi keskkonnale võimalikult ohutusse kohta sigade matmiseks loa andma keskkonnaminister. Tema kinnitusel teeb ministeerium paremaks valmisolekuks keskkonnaministeeriumiga iga päev koostööd, et võimalikud matmispunktid oleksid juba ette teada. VTA peadirektor Ago Pärtel on Torma vallale teatanud, et mobiilselt põletit kasutatakse siis, kui matmine on raskendatud ja vedu keeruline.
Toomas Kevvai ütles, et seni on kõik katkusead utiliseeritud Väike-Maarjas loomsete jäätmete käitlemise tehases, kord on Tartumaal kasutatud ka mobiilset seapõletit. Mobiilse põleti võimsus jääb 300 tonni korjuste puhul väikeseks. Mobiilse põleti toomine Puurmanisse kolmeks päevaks poleks tema hinnangul matmiskohta andnud lisaefekti, ainult riigile oleks tulnud lisakulusid. Lätist ja Leedust mobiilsete põletite laenamist polnud Kevvai sõnul kaalutud, sest nendes riikides on samuti katk ning nad vajavad ise oma põleteid.
Mis puudutab aga saja tonni hukatud sigade mittesaatmist Väike-Maarjasse, siis selle kohta ütles veterinaar- ja toiduameti Jõgevamaa büroo juhataja Harles Kaup, et Väike-Maarjasse viidi pühapäeva õhtul 5,5 tonni korjuseid. Teisipäeval selgus, et loomsete jäätmete käitlemise tehas ei suuda Puurmanist vastu võtta sadat tonni katkusigu, sest Viljandimaa HK Scani farmist tuli hukatud sigu nii palju, et tehas pidi need kõigepealt utiliseerima. Miks pidi veterinaar- ja toiduameti peadirektor veel paar päeva hiljem rääkima saja tonni katkusigade viimisest Väike-Maarjasse, kui oli teada, et neid sinna viia pole võimalik, sellele küsimusele inimesed seni vastust saanud pole.
Matmispaika jälgib keskkonnaamet
Torma põllumajandusosaühingu juht Ahto Vili ütles, et 300 tonni korjuste matmine Torma prügila lähedale on kogu piirkonnale tõsiseks ohuallikaks, sest kogus on väga suur. Samuti on tema sõnul jäetud ära igasugused maapinna ettevalmistustööd, mida prügi ladustamisel tehakse, samuti n-ö filterkihtide rajamine ja reovee kogumine. Parasiitide edasikandmiseks on Torma prügilas lindude ja näriliste populatsioon juba olemas. See on tema hinnangul suure ohu allikas.
Kaup rõhutas, et korjused kaeti kloorlubjaga ning pärast seda ei lenda sinna linnud ega ka kärbsed, kährikutest ja muudest suurematest loomadest rääkimata.
Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni juhataja kohusetäitja Jaak Jürgenson ütles, et farmi lähedale Puurmanis sigu matta ei saanud, sest seal on tegemist kaitsmata põhjaveega alaga. Tema sõnul on põhjavee kaitstuse seisukohast Torma prügila tagune ala parim valik.
Ettevõtja Kalev Jalasto tõi välja Torma prügila ehitusele kehtestatud karmid nõuded, kus kõik aluskihid tuli teha väga korrektselt, samuti tuli paigaldada kallid puhastusseadmed. Samuti oli ettekirjutus, et prügilasse tohib panna vaid prügi. Kui prügila lähedale oleks maetud ka 300 tonni terveid loomi, oleks see suur reostusoht, rääkimata nakatunud loomadest.
Et matmispaik Torma vallas keskkonda ei reostaks, jääb jälgima keskkonnaamet. Esimesed veeproovid võeti ümbruskonna kraavidest ja lähematest kaevudest neljapäeval. “Loodame, et need analüüsivastused saabuvad ülejärgmise nädala alguseks. Seiret jätkatakse. Umbes kuu möödudes vaatame, kas on vaja ja kui tihedalt seda oleks mõttekas ning vajalik teha,” ütles Jürgenson. Matmispaigale pannakse pärast seda, kui lagunemisprotsessis on gaasi eritumine lõppenud, mõne aja pärast ka geotekstiil peale, vältimaks sinna liigse vee sattumist. Katkusigade matmispaik on juba aiaga ümbritsetud.
Torma põllumajandusosaühingu juhataja Ahto Vili tegi ettepaneku korjused välja kaevata ning need mobiilse põletiga ära põletada. Tema ettepanekut toetasid Torma vallavanem Triin Pärsim ja Mustvee linnapea Max Kaur.
Vili hinnangul tuleb korjuste põletamine, mingu selleks või terve kuu, riigile lõppkokkuvõttes tunduvalt odavam, kui edaspidi matmispaigas kõikvõimaliku seire korraldamine, nõrgvee kogumine. “Kui sealt midagi väja imbub, siis tagajärgedega tegelemine tuleb kordi kallim. See kolmsada tonni seal on keskkonnale ikka väga ohtlik.”
Kohalikke ei teavitatud ega kaasatud
Torma vallavanem Triin Pärsim ütles, et Torma valla inimesed pole sellega nõus, et prügila taha tuleb maakondlik katkusigade matmispaik. Harles Kaup lubas, et edaspidiste katkujuhtumite puhul lähevad korjused Väike-Maarjasse.
Veel tunti huvi, miks ei kasutatud Puurmani lähedal olevaid nõukaaegseid loomade matmispaiku. Toomas Kevvai selgitas, et oht põhjaveele on sellisel juhul väga suur. Vanu matmispaiku vanade farmide juures ei ole tema kinnitusel tänapäeval enam olemas.
Miks veeti nakatunud loomi 65 kilomeetri kaugusele, mööda teistest sigalatest ja söödatehastest, sigalate omanikke ja söödatehaseid sellest informeerimata, ei saanud aru Sadala Agro juhataja Ahti Kalde. Tema sõnul näitab see, kuidas käis nakatunud seakorjuste transportimine, küündimatut suhtumist kohalikku kogukonda ja kohalikesse ettevõtjatesse. “Milliseid teid mööda neid sigu vedada, kuidas neid hävitada, loodaks väga, et sellest õppetunnist võetakse õppust ja järgnevates olukordades lahendatakse neid oluliselt professionaalsemalt,” ütles Ahti Kalde.
Torma vallavanem Triin Pärsim ütles, et komisjonis on kümme liiget, miks keegi ei teavitanud kohalikke ega kaasanud neid.
Katku levikule pole osatud piiri panna
Peipsi gümnaasiumi direktor Jaan Rahuküla ütles, et kui Valgamaal avastati esimene seakatku surnud metssiga, siis tolleaegne keskkonnaminister ei teinud mitte midagi, et panna katku levikule piir. “Oli teada, et Ukrainas, Leedus ja Lätis oli seakatku juba leitud. Praegu tahab valitsus lükata tegemata töö maakondlike komisjonide peale. Valitsusel tulnuks siis läbi mõelda, mida teha. Jõgevamaa oli praktiliselt taudist puhas, nüüd toodi katku nakatunud seakorjused Torma valda. Kui järgmisest sigalast leitakse sigade Aafrika katku, kas siis on garanteeritud, et midagi taolist enam ei juhtu ning neid sigu ei tooda siia? Ütlete, et Väike-Maarja pole suuteline vastu võtma. Valitsus peab selleks valmis olema, et katkusead tuleb utiliseerida, mitte sundima reostama maapinda.”
HELVE LAASIK
