Viimases telesaates Kirjandusministeerium tutvustati uut spordiraamatut “Musta patsiga mees”. Saatejuht Mart Juur juhatas tutvustuse sisse sõnadega, et teda see raamat üllatas. See jutustab kunagise tõstmise maailmameistri Saul Hallapi traagilisest eluteest. Hallap elas viimased aastad Põltsamaal ja Umbusis ja mõrvati segastel asjaoludel oma kodukülas 1941. aastal. Raamatu autor ja koostaja on tuntud spordiloolane Tiit Lääne.
Raamatule pealkirja saamise loo kohta ütles Lääne, et kui tõstmise maailmameister ja hilisem tsirkuseartist Saul Hallap 1930. aastatel Eestimaal laatadel jõunumbritega esines, siis sidus ta alati enne etteastet oma pikad mustad juuksed patsi. “See on näha ka mitmetelt piltidelt ja nii teenis ta rahva sees hüüdnime Musta patsiga mees. Silmatorkava välimusega Hallap sarnanes kohati pigem indiaanlase kui eestlasega. Nii nagu oli eriline tema välimus, oli kirev ka tema elu.”
Neli maailmarekordit
Hallap oli Lääne sõnul üks esimesi eestlasi, kes võitis MM-tiitli olümpiaalal. “1922. aastal Tallinnas peetud tõstmise MM-võistlustelt võitsid eestlased kolm meistritiitlit ning keskkaalus tuli maailmameistriks Võrumaalt pärit Hallap. Ürgse jõuga silma paistnud Hallap püstitas oma lühikese karjääri jooksul neli maailmarekordit.
1924 tegi ta kaasa Pariisi olümpiamängudel, mis oli tema esimene ja kahjuks ühtlasi ka viimane välisvõistlus. Olümpia tõstepõrandal püstitas ta kaheksa olümpiarekordit, kuid pidi poolraskekaalus ikkagi leppima 9. kohaga. Toona peeti seda täielikuks ebaõnnestumiseks. Kuid juba ainuüksi MM-tiitliga kuulub Hallapile meie spordiloos eriline koht,” rõhutas Lääne.
Põnevaid kohti on tema eluloos mitmeid. “Kindlasti on haruldane see, et Hallap on vist läbi ajaloo ainus eestlasest tippsportlane, kellel oli klaasist silm. Ühe silma kaotas ta juba nooruses. Räägiti küll, et noormees tõstis kangi nii hirmsa hooga, et punnis silma peast. Tegelikult jooksis ta selle peast välja metsas vastu kuuseoksa. Aga just see klaasist silm võimaldas paarkümmend aastat pärast tema ja abikaasa mõrva tuvastada uurijatel nende maised jäänused, kui metsa alt leiti juhuslikult klaasist silm.”
Ei sobinud ühiskonda
Raske löök tabas Hallapit juba enne Pariisi olümpiat, kui ta koondati politseist. “Lõpetanud ootamatult tippspordi, rändas ta mööda maad ringi ja sattus alatasa probleemidesse. Et temalt võlgu kätte saada, kirjutati mitmel puhul tema vara üles. Kord oli selleks vaid jalgratas või rõugud värske ristikheinaga. Korraks mõisteti ta isegi vangiroodu, kust siiski imeväel kiiresti vabastati. Tundub, et lihtsa meele ja olemisega Hallap ei olnud valmis elama ühiskonnas, kus puudus igasugune vennaarm.”
Hallapi ja tema abikaasa mõrvasid 1941. aasta juulis kaasmaalased. “Ta oli 1941. aasta vennatapusõjas valel ajal vales kohas. Uusmaasaajana oli ta eriti hea märklaud ja piisas vaid näpuga näitamisest, kui arveid klaarima asuti. Hallapi lugu viitab eelkõige meie vastuolulisele ajaloole.”
Raamat ilmus sarja “Spordilegendid” teise trükisena, sest eelmisel aastal nägi trükivalgust raamat odaviskajast Hans Moksist. “Jutuks tulevad selles sarjas lood nendest spordisangaritest, kelle rahvas aastakümnete jooksul on unustanud, kuid kelle sportlikud tulemused tagaksid neile tänases kontekstis supertähe staatuse. Ühesõnaga: pühime neilt ajalootolmu ning toome nad taas päevavalgele. Selliseid põnevaid, teenimatult varju jäänud persoone leiab ajaloost ikka.”
Raamatu ilmumisele aitasid kaasa Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, Põltsamaa linn ja Põltsamaa vald. Autor tänab Jaan Aiaotsa ja Toivo Tõnsonit. Tänusõnad kuuluvad ka Tallinna Raamatutrükikojale ja raamatu toimetajale ning kujundajale Sirje Ratsole.
JAAN LUKAS
