Kui tähtede seis on soodne ehk kokku saavad tööjõu pakkumine ja istutusvajadus, tekib imeilus parginurk. Nii juhtus eelmisel nädalal Jõgeval Piiri pargis. Istutusvajadus tuli Jõgeva linnalt, istikud samuti, tööjõud aga Luua metsanduskoolist.
Luua metsanduskooli meisterõpetaja Aino Mölder rääkis, et istutustöös osalesid kahe kursuse õppurid: linnapuude majandamise lühikursusel õppivad omavalitsuste töötajad ning teise osa istutusseltskonnast moodustasid kooli omad, tasemeõppes arboristikutset omandavad õppurid. Viimatimainitud tulid kohale suisa sessivälisel ajal, kuna võimalus saada sellise mahuga istutuskogemust ei lange sülle iga päev.
Piiri parki paarkümmend uut puud
Ühtekokku istutati Piiri parki ja Puiestee tänava algusesse paarkümmend puud. Nendeks olid pajulehised pirnipuud, lõhislehised lepad, juudapuulehikud ja mõned pihlakaliigid ning -sordid.
Aino Mölder lisas, et nad püüdsid puid istutada nii nagu istutamise reeglid ette näevad, teisisõnu, tuua Jõgevale uut kogemust. Istutamisõpet juhendati üpris suurte jõududega: lisaks Aino Mölderile sibas nõuandeid jagades erinevate töörühmade vahel ka Luua metsanduskooli erialaõpetaja Katrin Puskar ning istutajaid “teenindas” Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer.
Et istutatavad puud olid üpris suured, tuli neid istutuskohtadele vedada autokastis. Kohale tuli vedada ka toestusvaiad ning multš ja veel palju nipet-näpet. Ilma Taivo Paeveeri “teenusteta” oleksid puud vähemalt sel korral jäänud istutamata. Olgu öeldud, et linnaaednik on ka ise praegu Luua metsanduskooli õpilane. Nimelt õpib ta arboristiks.
Päev läks pikaks, töö oli ränk, kaevati suured augud, nii nagu peab. “Auk peab olema pigem lai kui sügav. Lisaks tuleb augu põhi väga hoolikalt tihendada, et puu oma hilisemas elus ei vajuks. Liigsügav istutamine või vajumine ongi peamiseks põhjuseks, miks puud vahel kiratsevad või koguni hukkuvad. Puu juurekael ehk paksenenud koht juure ja tüve kokkupuutekohas peaks jääma maapinnast paar sentimeetrit kõrgemale,” selgitas Mölder.
Tema kontrollis hoolega istutussügavust. Kui puu sai istutatud liiga sügavale, võeti see uuesti üles ning istutati tagasi.
“Loodetavasti jõuab see vana tõde siit leheveergudelt nüüd ka laiema lugejaskonnani ning kõik, kel puid vaja istutada on, teevad seda õigesti. Mõnikord “istub” puu juba puukoolist ostes liiga sügaval mullapallis või konteineris, mistõttu esimeseks sammuks istutamisel ongi juurekaela sügavuse kontrollimine mullapallis või anumas. Üleliigne muld tuleb lihtsalt maha “hööveldada”. Seega tuleks soovitus “istuta puu niisama sügavale kui ta kasvas puukoolis” ümber sõnastada järgmiselt: ärge istutage puud sama sügavale kui ta kasvas puukoolis, vaid istutage see õigele sügavusele,” ütles Aino Mölder.
Iga toetusteiba jaoks eraldi lint
Palju eksitakse ka toestamise reeglite vastu. “Sel korral toestasime nii nagu peab: laia, linditaolise sidemega, mida ei keerutata 8kujuliselt ümber puutüve, vaid iga toestusteiba jaoks võetakse eraldi lint, mis käib ümber puutüve üheainsa ringina – umbes nagu ventilaatoririhm. Lindi otsad kinnitatakse klambripüstoliga teivaste külge,” rääkis Mölder.
Istutamispäev oli vihmane, nii et istutajatest said õhtuks porikäkid. Aga selline ilm pole istutajale mitte õudusunenäoks, vaid vastupidi: just selline ongi istutaja ideaalilm. “Püsivihm” päästis istutajad istutusaegsest kastmisest ning varasemad sajud olid ka maa nõnda märjaks leotanud, et madalamates kohtades purskas istutusaugust vett nagu arteesia kaevust. Veeanumad tuli kasutusele võtta vaid paaril korral – vesi oli vajalik mulla uhtumiseks krussi kiskuvate juurte vahele. “Olnuks ilm ja muld kuivad, siis oleks pidanud kõigepealt mullapallid läbi leotama ning veeveovoorimehe palkama,” pakkus Mölder.
Piiri park on saanud ilusamaks kui ta enne oli, sinna hakkavad kujunema ilusad puuderühmad. “Nüüd peab mõnele vanale metsistunud puule ka saagi näitama. Linnaaednikul oli küll saag kaasas, kuid meil ei olnud kellelgi kaasas turvavarustust, sellepärast jäid seekord puud ja võsa maha võtmata. Sinna tuleb veel korduvalt tagasi minna ‒ tegemist on väga hea praktikakohaga, kus me ei pea sobivaid tööobjekte otsima, vaid tööobjektid ootavad meidˮ, rääkis Aino Mölder.
HELVE LAASIK
