Ivar Feiman on korstnapühkija ametit pidanud üle pooleteise aastakümne ja tema töö head kvaliteeti teatakse nii Jõgevamaal kui kaugemalgi. Võiks arvata, et tal pole omas ametis enam midagi juurde õppida vaja, ent mees ise nii ei arvanud, vaid tegi mõni aeg tagasi läbi meisterkorstnapühkija koolituse Lätis.
Eesti meisterkorstnapühkija paberid olid Ivari Feimanil juba olemas. Mis siis sundis teda Lätis sarnast ametijärku taotlema? Põhjusi oli mitu, olulisim neist see, et kui Eestis tuleb meisterkorstnapühkijal oma staatuse säilitamiseks iga viie aasta tagant atesteerimine läbi teha, siis Lätis välja antud paber on tähtajatu. Tähtis oli seegi, et erinevalt Eestis välja antud meisterkorstnapühkija tunnistusest kehtib Läti korstnapühkija-meistri diplom kõigis Euroopa Liidu riikides.
“See on põhjus, miks käivad Lätis sellist diplomit taotlemas ka paljud Saksamaa korstnapühkijad. Kui nende kodumaal maksab selline koolitus kuulu järgi 20 000 eurot, siis Lätis on see tunduvalt odavam. Aga eestlase rahakoti jaoks on see päris kallis sealgi,” tõdes Ivar Feiman.
Tema kuulis Läti korstnapükija-meistri koolituse läbitegemise võimalusest Läti kolleegidelt: siinsed ja sealsed korstnapühkijad suhtlevad omavahel tihedalt ning peavad ühiseid suvepäevi ja jõulupidusid, kord Lätis, kord Eestis. Lätti meistrikoolitusele saamiseks pidid siiski olema täidetud mõned eeltingimused: pidi omama vähemalt kümneaastast korstnapühkija staaži ja Eesti meisterkorstnapühkija pabereid ning Eesti korstnapühkijate kojalt tuli ka nõusolek küsida.
Siinkohal tuleks vist ära seletada, mille poolest meisterkorstnapühkija tavalisest korstnapühkijast erineb. Meisterkorstnapühkija on nimelt lisaks korstnapühkija töö tundmisele pädev andma eksperthinnangut küttekollete kohta kohta. Seda on kõige sagedamini vaja siis, kui pottsepa kutsetunnistuseta inimese ehitatud küttekoldele on vaja kasutusluba anda. Sellist eksperditööd teeb Ivar Feiman päris mitmes Eesti maakonnas.
Neli kuud sõitmist
Läti korstnapühkija-meistri koolituse läbimiseks tuli tal neli kuud järjest enam-vähem igal nädalavahetusel Riias käia. Et samal kursusel osalesid ka Ivari Tallinna kolleegid Juhan Räni ja Teet Võhandu, mõeldi sõidukulude kokkuhoidmiseks välja kaval logistika: nii Tallinna mehed kui ka Ivar sõitsid kõigepealt ühe Pärnu lähedal Paikusel elava ühise kolleegi juurde. Üks auto pandi sinna hoiule ning edasi Riia suunas kulgeti ühe autoga: kord Tallinna meeste, kord Ivari omaga. Tagasi tulles jaguneti siis Paikusel jälle kaheks ekipaažiks. Riiga sõideti tavaliselt juba neljapäeva õhtul, sest reede ja laupäev (mõnikord ka pühapäev) olid koolituspäevad, tagasi tuldi pühapäeval.
Läti käsitööliste kutsekoja korraldatud meistrikoolitus koosnes eriala- ja üldosast. Üldosas olid näiteks ka psühholoogia- ja pedagoogikaloengud, mida kuulati koos teiste erialade inimestega: raamatukoguhoidjate, fotograafide, juuksurite, sadulseppadega.
“Vähem kogenud kolleegide koolitamise ja klientidega suhtlemise vajadust silmas pidades kuluvad pedagoogika ja psühholoogia alased teadmised tegelikult täitsa ära,” arvas Ivar Feiman.
Koolituse erialaosas tuli tal näiteks sooritada 48 tunni pikkune praktika ühe Läti meisterkorstnapühkija käe all.
“Riias on väga atraktiivne vanalinn. Hirmsasti oleksin tahtnud seda mõnelt katuselt imetleda, aga vanalinna objekte meile praktika sooritamiseks kahjuks välja ei pakutud,” sõnas Ivar Feiman.
Juhendajaga sai õnneks suhelda vene keeles. Ent kursuse käigus oli mõnikord vaja ka lätikeelsest tekstist aru saada. Neil puhkudel tuli appi üks Läti kolleeg, kes pärit Kundast ega ole sünnimaa keelt kaugeltki unustanud.
Keeruline kirjatöö
Kursuse jooksul tuli esitada referaat ja lõpus lõputöö, mõlemad vene keeles. Saksa või inglise keel oleksid samuti kõne alla tulnud, ent vene keel oli meie meeste jaoks parem variant. Referaadi võisid kolm eestlast teha ühise, lõputöö pidi koostama igaüks iseseisvalt.
“See oli päris keeruline,” tunnistas Ivar Feiman. “Aega oli ainult kaks nädalat ja pikemaid kirjatöid polnud ma pärast keskkooli lõpetamist kirjutanud. Paljus oli tegemist ju ka tehnilise tekstiga ning vaja oli tunda selle ala venekeelseid termineid. Lisaks kõigele puudub mu arvutil ka venekeelne klaviatuur. Nii et lõpuks saatsin oma eestikeelse teksti Tallinna ning sealsed kolleegid organiseerisid tõlkimise ja teksti arvutisse sisestamise.”
Ivari lõputöö käsitles korstnapühkimise ajalugu, korstnapühkija töövahendeid ja tema tööga seotud dokumentatsiooni. Ajaloo-osa pani ta kirja seda teemat uurinud Tiit Mäekivi andmetele tuginedes. Näiteks sai Ivar lõputööd kirjutades teada, et 1635. aastal võttis Tartu raad vastu seaduse, mille kohaselt tuli majaomanikul iga päev kasutuses olevat korstnat puhastada neli korda aastas. Et see oli päris koormav ülesanne, palusid linnakodanikud 1689. aastal linnaisasid, et nood võtaksid tööle elukutselise korstnapühkija. Tartu esimeseks kutseliseks korstnapühkijaks oli Valgevenest tulnud Kaspar Müller, kes pidi poole aastaga kõik linna korstnad puhtaks pühkima ja tulekahju korral appi kustutama tulema. Tema töö eest tasusid majaomanikud.
Läti korstnapühkija-meistri diplomi said Ivar Feiman ning tema kaks Eesti ja kolm Läti kolleegi kätte 30. juunil. Õigupoolest anti kõigile kaks diplomit: suureformaadilise raamitud dokumendi saab seinale riputada, väiksemat nahkkaantega dokumenti aga kaasas kanda. Huvitav on märkida, et ehkki Läti korstnapühkija-meistri diplom peaks, nagu öeldud, kehtima kogu Euroopa Liidus, on tekst sellel üksnes lätikeelne.
Ivar Feiman tõdes, et ega ta täpselt veel teagi, kui palju suuremaid võimalusi värskelt saadud diplom talle annab, aga huvitav oli teada saada, kuidas Läti kolleegid töötavad ja enda tegemisi nendega võrrelda. Üks vahe on näiteks see, et kui meil võib iga asutuse juht kutsuda ametihoone korstnat pühkima selle, kelle tahab, siis Lätis peavad suuremad asutused korstnapühkimisteenuse ostmiseks hanke korraldama.
Koolitus andis ka toredaid elamusi. Näiteks avanes kursuslastel tänu sellele, et “pundis” olid ka raamatukoguhoidjad, ära käia Läti rahvusraamatukogu uues ja uhkes hoones, mis seisab Daugava kaldal ja meenutab klaasmäge.
“Oli ikka võimas vaatepilt küll,” tunnistas Ivar Feiman.
Põnevaid elamusi on ta kogunud sel suvel Eestistki. Ta osales nimelt Eesti korstnapühkijate meeskonna koosseisus 5. augustil Tallinnas, Hiiu staadionil peetud korstnapühkijate ja pagarite vahelisel jalgpallimatšil, olles kogu mängu aja väljakul. Esimene selline matš peeti 77 aastat tagasi ja nagu toona, olid mõlema ameti pidajad väljakul oma paraadrõivastes. Ehkki kogu mängu aja kallas vihma, ei saadudki väga poriseks, sest mängiti kunstmurul. Ihuliikmed olid mängijatel pärast haiged küll, sest keegi polnud sellise jooksmisega harjunud. Järgmise sarnase matši eel kavatsevad korstnapühkijad rohkem trenni teha.
“Et me pagaritele 6:2 alla jäime pole nii oluline, olulisem on see, et saime piletite müügist laekunud 550 euroga toetada vähihaigete laste vanemate liitu,” ütles Ivar Feiman.
Kes viitsib otsida, leiab pagarite ja korstnapühkijate mängu kohta Delfist vahva pildigalerii, kus on ka Ivarist mõned ägedad kaadrid.
RIINA MÄGI
