20aastane Silva Lill lõpetas tänavu juuni alguses oma ajateenistuse Kuperjanovi jalaväepataljonis. Jõgevamaa Gümnaasiumi abiturient Ketlin Kallo suundub kohe pärast kooli lõpetamist, juuli alguses samuti ajateenistusse. Nemad on vaid kaks näidet Jõgevamaa neidudest, kes on otsustanud vabatahtlikuna noormeeste kõrval aega teenima minna.
Ketlini huvi ajateenistuse ja Kaitseväe vastu tuli koolist, riigikaitse tundidest. Silva huvi Kaitseliidust, kuhu ta on kuulnud praeguseks juba kaheksa aastat. Olles alustanud seda teekonda kodutütrena, tekkis neiul õige pea soov militaarvaldkonnaga tutvuda süvitsi. Huvi ja vaimustus aastatega aina kasvas ja gümnaasiumi ajal asus Silva juba täitma vajalikke pabereid ning läbis arstliku kontrolli, et kohe pärast kooli lõpetamist Kaitseväkke minna.
Silva tunnistas, et Kaitseliidus saadud teadmistest ja kogemustest jäi talle väheseks. “Selleks, et saada sama palju kogemusi kui Kaitseväes 11 kuu jooksul, kuluks Kaitseliidus 10 aastat,” ütles ta. “Minu jaoks ei olnud valik, kas 8- või 11kuuline teenistus. Ma teadsin kohe, et kui minna, siis ikka täis panga peale.” Kui tahta ajateenistusest võtta enamat, saada auaste ja eriala, tasub kindlasti minna 11kuulisse teenistusse. Silva lõpetas teenistuse nooremseersandi auastmega ja rühmaparameediku erialal.
Üldiselt on neiud oma ajateenistusse mineku kohta kuulnud sõpradelt ja lähedastelt ainult positiivset vastukaja. Küll aga täheldasid, et kaugematelt tuttavatelt on küll kuulda olnud küsivaid märkusi, mida õige naised ajateenistusest otsivad, kas nad teevad seda tähelepanu saamiseks ja mehe otsimise eesmärgil. “Arvamusi on erinevaid, aga üldiselt pole küll negatiivset vastukaja saanud,” üles Ketlin. Silva tunnistas, et kuigi ta pere tunneb teda väga hästi ja teavad tema huvisid, tekitas otsus Kaitseväkke minna siiski neis küsimusi. “Aga nad leppisid sellega ja kui ma juba Kaitseväes olin, leidsid nemadki, et kui juba läinud olen, siis tuleb ikka lõpuni teha.”
Valmis elusid päästma
Ainus eesmärk, mis Silva endale minnes seadis, oli 11 kuud seal vastu pidada. Aga kokkuvõttes sai ta sealt 11 kuu jagu teadmisi, kogemusi ja mälestusi. “Mu algne ettekujutus Kaitseväest hoopis teistsugune kui see, mis tegelikult oli.” Silva ütles, et arvas alguses, et füüsiliselt on kaitsevägi väga keeruline. Tegelikkuses oli küll raskemaid momente, aga kõik oli siiski täiesti tehtav igaühe jaoks. “Sul peab lihtsalt olema tahtmist,” sõnas neiu.
Silva sai Kaitseväest teistsuguse mõtteviisi ja näeb nüüd, kuidas on võimalik asju palju konkreetsemalt ja lihtsamalt ära teha. Ketlin tunnistas, et kõige rohkem kardab ta mineku juures üldfüüsilist testi, mis koosneb kätekõverdustest, kõhulihastest ja 3,2 km jooksust. “Mingit hirmu mul tegelikult ei ole, pigem olen juba väga põnevil,” märkis Ketlin. Silva ütles, et kätekõverduste tegemine saab küll sõduri baaskursuse (SBK) ajal selgeks. “Tavaline oli see, kui tegime iga kord 50 kätekõverdust enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki.”
Kümme nädalat oma teenistusest veetis Silva Ämari lennubaasis, õppides rühmaparameedikuks. Esimestel nädalatel õpiti hommikust õhtuni meditsiini. Nädalavahetused veedeti pataljonis õppides hoolega inimese anatoomiat, sest esmaspäeval oli vaja sooritada selle peale eksam. Selle aja jooksul oli neil 20 erinevat eksamit, nii kirjalikke kui ka praktilisi. Eksameid tehes pandi ajateenijad proovile, mängides taustaks pidevalt lahingmüra või valju muusikat, et imiteerida reaalset sõjaolukorda. Parameediku õppe jooksul käisid ajateenijad vaatamas ka lahkamist, harjutasid teineteise peal sidumist, kanüülide paigaldamist ning osalesid vähemalt 48 tundi kiirabipraktikal. Silval õnnestus käia kaks korda 24tunnises vahetuses Mustamäe kiirabis. Praktika jooksul sattus ta väga erinevatesse kohtadesse. “Ma nägin, milline Eesti elu tegelikult on. Küll oli joodikuid ja narkareid, kes vajasid abi. Nägin elu-olu Tallinnas,” ütles Silva.
Lisaks läbisid rühmaparameedikud ka väga põhjaliku vetelpäästekursuse. Silva sõnul pole tal nii kurnavat, kuid põhjalikku kursust varem olnudki. “Pärast seda kursust olid sa valmis ütlema, kas oled valmis elusid päästma, või mitte.”
Naistel on rohkem motivatsiooni
Kuigi Kaitseväkke minnes kinnitati Silvale, et naised ja mehed on seal võrdsed, sai ta juba esimestel päevadel aru, et päris nii see siiski ei ole. “Päris palju olukordi oli, kus eelistati mehi, sest arvatakse, et mehed saavad paremini asjadega hakkama. Seega tuli alguses ikka ennast rohkem kehtestada ja näidata, et ma saan hakkama sama hästi kui mehed.” Rännakute ajal märkas Silva, kuidas mehed lihtsalt ei jõua enam. Kuid temal, olles ajateenistuses vabatahtlikuna, oli palju rohkem motivatsiooni ja tahtmist need rännakud ja ülesanded läbida kui sealsetel meesterahvastel.
Juhtus sedagi, et Silva vedas koguni mitut relva või raskemat varustust, et kaasvõitlejatest mehi aidata. Loomulikult esines ka olukordi, kus meesterahvad Silvale abikätt pakkusid. Aga neiul oli suur tahtmine tõestada, et naised saavad Kaitseväes suurepäraselt ise hakkama ning sageli ütles ta abipakkumistest ära. Kaheksast naisest, kes koos Silvaga Kuperjanovis alustasid, lõpetas kuus. Kõik nad olid väga erinevad.
Silva sõnul tulid nende erinevused kõige paremini välja, kui vaadata nende kappide sisu magalas. Mõni roheline kapp oli muutunud roosaks ning mõni väga asju pungil. Naiste magala asus meeste omast eraldi, kuid Silva sõnul kannatas selle tõttu tugevalt info liikumine ja meeskonnatöö.
Ketlin soovib minna aega teenima Tapale, suurtükiväepataljoni. Kas ta sinna ka saab, pole veel teada. Naistel on ajateenistusse astumiseks vaja saata keskkooli lõputunnistus, mida neiu ootab. Alles siis saab Ketlin õige kutse teenistusse, kuhu on ka märgitud pataljon, millesse ta asub.
Huvitav on, et erinevalt naistest, meesterahvastelt keskkooli lõputunnistust ei oodata. Suurtükiväepataljoni puhul tõmbas Ketlinit selle kõige suurem erialade valik. “Ilmselt tõmbab mindki meditsiini poolele,” tunnistas Ketlin.
“Ka Kaitseliidust öeldi mulle, et malevas on meditsiini eriala inimestest puudust. Seega oleks see väga hea valik.” Ketlin tunnistas, et kui ta hakkas Kaitseväe teemat süvendatult uurima, avastas ta, et kaitseressursside ameti kodulehel on väga vähe infot selle kohta, milline näeb tegelikult välja naiste ajateenistus ja millised võimalused tal seal on. Seepärast tegi ta ka gümnaasiumi uurimistöö teemal “Naised ajateenistuses”, mille tarbeks intervjueeris ta mitmeid naisajateenijaid, kellelt sai hulga infot, mida muidu internetist ei leia.
Tulevikus soovib Ketlin õppida noorsootööd ja siduda seda Kaitseliiduga. Näiteks minna noorkotkaste või kodutütarde juhiks. Silva oma tulevikuplaane veel ei reeda, sest õige pea alles algavad sisseastumiskatsed. “Kindel on, et Kaitseliiduga jääb mu elu niikuinii seotuks. Praegu olen ma nii kaitseliitlane kui ka noortejuht ja sealt ei kao ma kuhugi,” sõnas Silva.
Küsimusele kas Eestis peaks olema Kaitsevägi naistele kohustuslik, vastas Silva kindla ei. Samas leidsid mõlemad, et Eesti liigub selles suunas, kus paarikümne aasta pärast ka naisi Kaitseväkke võetakse. “Naistele võiks 11kuulise teenistuse asemel olla ainult sõduri baaskursus, et kõigil oleksid olemas mingid algteadmised,” lisas Ketlin. Neiud tõdesid, et kolm kuud (SBK kestvus) oleks mõistlik aeg, mille võiksid küll kõik naised leida, et mõista Kaitseväe olemust. Pärast seda võiks neil olla võimalik valida, kas nad jätkavad meestega võrdväärsetena või piirduvad ainult SBK-ga. Silva tunnistas, et teenistuse viimasel päeval, kui tuli vormist loobuda ja tsiviilriided tagasi selga panna, oli ikka natukene kahju küll. Teistele naistele, kel on ka huvi ajateenistuse vastu, soovitas ta: “Kui on juba väikegi tahtmine, siis tasub igal juhul sinna minna. Tasub näidata, et ka naised saavad hakkama. Kui on tahtmist, leidub ka jõud, et see läbi teha.”
ANNIKA MAKSIMOV
