Ilus kevadine pühapäev kutsus viiendat korda Jõgeva rahvajooksule. Mitte kõik ei tormanud rajale võistlussportlastena, vaid oli ka jooksu nautijaid ja lihtsalt kõndijaid. Sest mõnes mõttes on hoopis huvitavam läbida võistlustrass märkmiku, fotoaparaadi ja hea seltskonnaga ning kogeda tunnet, kui oled kõikidest maha jäänud ning näed enda ees vaid eemalduvaid selgasid.
Stardijoonel olid keskpäeval veel kõik sadakond osalejat külg külje kõrval, kuni stopperid käima läksid. Siis mindi ega olnud enam tagasivaatamist. Juba esimesel paarisajameetrisel Aia tänava lõigul tõmmati suur grupp ribadeks. Võistlejaterivi venis loetud minutitega soolikaks nagu 1943. aastal Stalingradi all vangi langenud Pauluse armee riismed.
Eespool hakkasid seljad juba kaugenema, näha oli veel taldade välkumist. Vaid matkajad-kõndijad olid need, kellega silmside püsis. Enne Piibe maanteele jõudmist tervitas raja kõrvalt kunagine maakonna (õigemini rajooni) parimaid kiirjooksjaid Andres Randoja. Sedapuhku eelistas ta ise jooksmisele oksalõikamist. Nagu ilmselt paljud teisedki selle kevadtöödele kutsuva ilmaga.
Ees avanes tühi tee
Piibe maantee ääres asuva Alexela tankla juures kärises vahe eesliikujatega juba ikka ilmatu suureks. Kuid veel olid mõned eeskõndijad näha. Rääkimata muidugi meie üheskoos liikuvast Vana Jõgeva valla maratonitiimist, kes otsustas ühtehoidvalt kõik 9,8 kilomeetrit koos ära kõndida. Kuid kõigi teistega, kes eespool ajaga võidu liikusid, kadus Õuna teeristis ka silmside.
Siis avanes juba pikk sirge Põltsamaa suunas. Vastu vaatas tühjus kaasvõistlejatest, kes olid justkui teiselt planeedilt juba valgusaastate kaugusele jõudnud. Vaid edasi-tagasi liikuvad autod pakkusid lisaks grupikaaslastele ja linnulaulule seltsi.
Põltsamaa teelt pööras rada Siimusti suunas. Suhteliselt täisnurkne kurv, kuid õnneks ei seganud paarikilomeetrine tunnikiirus selle ohutut võtmist. Vana Jõgeva valla seltskonnaga liitus vahepeal jalgrattal Aavo Välba, kelle pakutud pudelitäis kasemahla läks kui leil kerisele. Siimusti metsade vahel omas rütmis liikudes oli mahti piiluda ka ümbritsevat. Kahel pool teed jäi silma päevinäinud mets, kus mõned maha langenud või langemas kuivanud kuused ja lepad. Kerge džunglimekk juures. Sellist vaatepilti nähes usud pigem seda, et metsa raiutakse Eestimaal ikkagi vähe.
Siis tuli mitteametlik joogi-söögipunkt Aavo Välba koduõuel. Vaagnatäis maitsvaid pasteedi-kurgivõileibu haihtus hetkega. Joogiks koduõlu ja ikka see turgutav kasemahl. Nüüd oli juba lihtsam jätkata teekonda ametliku joogipunktini Siimusti koolimaja kõrval. Veidike musta leiba, peoga rosinaid ja seejärel otse üle asfalteeritud põllutee Jõgeva poole.
Turvalisem kui laskesuusatajatel
Ees avanes kui lõputu finišisirge, mille alguses ilutses silt 3 km (järelejäänud maa) ja lõppu ei paistnud. Tee oli tühi, kui mitte arvestada mõningaid niisama jalutajaid. Kõik rahvajooksul osalejad, kes eest läinud, olid otsaga juba Jõgeva linnas. Mõned ilmselt ka finišis, ehk isegi auhinnad käes ja duši allgi käidud. Meile oli aga alles orientiiriks taamal kõrguv Jõgeva telemast ja veel mõni üle linna silueti kõrguv korsten.
Ei saaks öelda, et viimased kilomeetrid rasked oleksid olnud. Toitlustuspunktid ja väärt seltskond olid omamoodi dopinguks. Ja muidugi õigesti valitud tempo.
Lõpuks olime linna piiril. Politsei peatas Piibe teel liikluse ja nii saime nagu ehtsad maratoonarid segamatult oma teekonda jätkata. Pikk sirge kerge tõusuga ootas Aia tänaval veel ees, kuid juba kostis Virtuse juures asuvast finišipaigast informaatori jutukõmin. Kedagi autasustati, kedagi hüüti välja. Aga tegelikult ei oldud unustatud ka meid. Finišikanga all saime nähtud vaeva – või mis vaev see ka oli – kaela erilised medalid. Ja pilti tehti ka.
Siis ma mõtlesin, et mis tunne on kaasvõistlejate kaugenevaid selgasid vaadata, kuniks neidki. Usun, et üpris samasugune nagu Eesti laskesuusatajatel talvest talve. Tegelik võistlus käib sinust kusagil kaugel eespool ja sina tegeled rahulikult oma asjadega. Ainult et meil oli Jõgeva rahvajooksul turvalisem kui laskesuusatajatel. Nemad peavad veel hirmu tundma, et saavad äkki ringi sisse ja peakohtunik võtab nad sootuks rajalt maha. Meid ei torkinud keegi tagant.
TIIT LÄÄNE
