Paunvere köstri Julk-Jüri prototüüp Alexander Georg Nieländer polnud üldse nii paha mees, nagu O. Luts teda oma “Kevades” kujutas.
Oskar Lutsu kooli- ja noorpõlvejutustuste üheks kesksemaks tegelaseks on vaieldamatult Paunvere köster Lender ehk nn Julk- Jüri, kelle prototüübiks oli kunagine Palamuse kiriku köster ja koolijuhataja Alexander Georg Nieländer.
Eesnimed kahelt ristiisalt
Nieländerid olid Palamusel köstriteks juba alates 1780. aastatest. Nii pidas ka Alex Nieländeri isa Michaell Hindrich seda ametit, samuti Alexi vanaisa, onud ning onupoeg.
A.G. Nieländer sündis 25. septembril (vana kalendri järgi) 1844. aastal pere üheksanda lapsena. Tema ristiisadeks olid Visusti mõisa omanik Aleksander von Oettingen ja Kassinurme mõisnik Georg von Möller. Nii sai ka ristitav poiss eesnimed oma kahelt ristiisalt.
Alghariduse sai Alexander isa juhitud Palamuse kihelkonnakoolis, haridustee jätkus Tartu Kreiskoolis. Selle keskastme linnakooli, mis valmistas tol ajal ette põhiliselt linnaametnikke, lõpetas ta hinnanguga “küllalt hea õpilane”. Edasine haridustee ja kutseõppeks valmistumine jätkus aastail 1862- 1865 Valgas Cimze köstrite-koolmeistrite seminaris. Sinna võeti õpilasi vastu sisseastumiseksamitega iga kolme aasta tagant ning nõutav oli kohaliku kirikuõpetaja soovitus ja vähemalt kihelkonnakooli lõputunnistus.
Cimze seminaris nõuti distsipliini
Õppemaksuks ning ülalpidamise kulude katteks tuli maksta 45 rubla ning vihikute ja nootide muretsemiseks 10 rubla aastas. Kool allus otseselt Balti-Saksa rüütelkonnale ning seetõttu toimus ka õppetöö seal saksa keeles. Võib täie kindlusega öelda, et pedagoogiline ettevalmistus J. Cimze juhtimisel toimus heal tasemel.
Õppekava oli pingeline. Õpilastele sisendati töökust ja teadlikkust oma tulevaste ülesannete täimiseks. Cimze nõudis valjult distsipliini, kasinust ja töökust. Füüsilist koormust lisasid kohustuslikud aiatööd. Eriline rõhk pandi tulevaste köstrite ettevalmistamisel religioossele kasvatusele: iga tund algas koolitöös palvusega. Ka kooli raamatukogus võisid seminaristid lugeda vaid religioosset ja pedagoogilist kirjandust.
Teaduslike raamatute ja saksa klassika lugemine polnud lubatud. Suurt tähelepanu pöörati koolis muusikalisele kasvatusele, eriti koorilaulule. A. G. Nieländeri tollastest tuntumatest koolikaaslastest tuleks kindlasti mainida Alexander Kunileid-Saebelmanni.
Noor haritud kooliõpetaja
Pärast seminari lõpetamist 1865. aastal asus Alexander tööle Palamuse kihelkonnakooli, esialgu isa abilisena ning kiriku organistina. Isa kõrval töötades tulid õpitule juurde ka kogemused koolitöös ja köstriametis. Sel ajal valmis Palamusel ka uus, tolle aja kohta ruumikas koolimaja. Kirikuõpetaja pastor P. Hirschiga olid suhted head, samuti kohalike talumeestega, kes kõik hindasid noort haritud kooliõpetajat, andunud koorijuhti ja usinat ning kõigile oma kogemusi jagavat aednikku.
1866. aastal sõlmitud abielu Olga Petersoniga oli igati õnnelik. Olga oli hea perenaine ja iseõppinud tohter, kes külarahvast ravitses. Tütarlastele õpetas ta ka käsitööd ja saksa keelt.
Kui toimus eesti koolide venestamine, tuli köster Alexander Nieländeril, kes ise vene keelt ei vallanud, võtta endale abiliseks Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud Ludvig Roose, keda teame õpetaja Lauri prototüübina. Et teise õpetaja palkamiseks mingit täiendavat raha ei antud, tuli köstril maksta noorele abiõpetajale osa oma palgarahast, kindlustada ta tagasihoidliku korteriga koolimajas ja kostiga oma peres. Koostöö vähenõudliku Ludvig Roosega kestis 12 aastat, siis siirdus viimane tööle Saadjärve Ministeeriumikooli.
Asutas Jõgeval kooli
1876. aastal suri kirikuõpetaja Hirsch ja tema asemele saabus Läti alalt pärinev enesekindel pastor B. Sielmann, kellega köster A. Nieländeril aegapidi lepitamatud vastuolud tekkisid. Eriti teravaks läksid need, kui päevakorda kerkis Palamuse kiriku ümberehitamise ja laiendamise küsimus.
Lõpuks saavutaski pastor B. Sielmann selle, et 1907. aastal vabastati A. Nieländer koolijuhataja kohalt ja köstriametist ning tõsteti aasta hiljem Tartu Rahukohtu otsusega välja ka senistest eluruumidest.
Eakas abielupaar oli sunnitud kolima Jõgevale, et jätkata tööd pooleli jäänud õpetaja-ametis. Vene riigi tolleaegse kehtinud pensioniseaduse järgi võis endine kooliõpetaja oma pensioni oluliselt suurendada, kui ta veel lisa teenis. Selleks asutas A. Nieländer Jõgevale uue kooli, mis alustas segakoolina tööd 1908. aasta sügisel. Hiljuti valminud seltsimajast üüriti koolile kolm tuba. Kool oli maksuline ning mingit riiklikku toetust ei saadud. A. Nieländeril tuli palju pingutada, et kooli tegevuses hoida. Ta ise töötas ilma palgata, kulutades kooli peale üsna suure osa Palamusel köstrimajapidamisest saadud rahast ja abikaasa eratuludest, mis laekusid maarahvale arstirohtude soetamisest.
Põhiaineid ja vene keelt andis koolis palgatud abiõpetaja; ise andis Nieländer eesti keele ja usuõpetuse tunde. Jõgeval olid nad tuntud siinse hariduse ja kultuurielu edendajatena. A. G. Nieländeri erakool tegutses Jõgeval 1915. aasta kevadeni, mil see muudeti ümber Jõgeva Rahvahariduse Seltsi neljaklassiliseks algkooliks.
Nieländer suri 1917. aastal ja maeti Palamuse kalmistule perekonna hauaplatsile.
Mängis pilli ja juhatas laulukoori
Milline oli Alexander Nieländer tegelikkuses? Kunagise Palamuse Kihelkonnakoolimuuseumi direktori ja ajalooõpetaja Peeter Laili kirjelduse järgi oli ta “kasvult pikem, vuntsidega, pruunide silmade, tihedate ripsmete ja väikese suuga, juba varasest east kiilaspäisusele kalduv mees”. Jõgeva kodu-uurija J. Nahkuri kirjapandu järgi oli ta “…kõhna näoga ja sõbraliku muheda jutuga mees… A. Nieländeri abikaasa Olga oli iseloomult tagasihoidlik, peente näojoontega ning väga sõbraliku iseloomuga naisterahvas. Ta oskas kasvatada oma aias ravitaimi ja neist häid rohtusid valmistada, mida ta ümbruskonna haigetele raha eest ja vaestele ka tasuta jagas.”
Südamelähedane oli ka A. G. Nieländerile köstriameti kõrvalt aiatööga tegelemine. Ta rajas kooli juurde ümbruskonna ühe korralikuma aia, olles sellega eeskujuks talupoegadele ja oma õpilastele. On teada, et tema aias oli Palamuse tööaja lõpuaastatel 45 õunapuud ja ligi 250 marjapõõsast.
Pillimäng ja koorilaul said Palamusel alguse ja arengu just Nieländerite ajal. A. G. Nieländeri juhitud Palamuse laulukoori kõrgest tasemest annab tunnistust 1969. aasta üldlaulupeo kooride võistulaulmisel saadud III koht. Lisaks Palamuse koorile juhatas ta Kuremaa Tuletõrjeseltsi koori. Lisaks orelile ja klaverile mängis köster ka viiulit.
Palamuse vana kirik säilitati esialgsel kujul
Köster Alxander Nieländeri teeneks tuleb aga kindlasti pidada Palamuse ühe silmapaistvama kultuurimälestise — vana kiriku —säilitamist selle esialgsel kujul. Nimelt kujunes 19. sajandi lõpul lausa moeasjaks kirikute suurendamine ja laiendamine. Ümberehitused toimusid siis mitmes Palamuse ümbruse kirikus. Oli valminud ka kavand Palamuse kiriku laiendamiseks, mille eestvedajateks olid peamiselt ümbruskonna jõukamad mõisnikud ning hingeks kohalik uus pastor B. Sielmann.
Samaaegselt süvenev vastuolu pastoriga viis Nieländeri paratamatult kiriku ümberehitamise vastaste leeri. Võimalik, et selles oli ka tema alateadlik soov säilitada muutmata kujul oma esivanemate pühakoda. Praost Sielmann võttis kõike seda aga isikliku vaenuna. Lõpuks õnnestuski köstril talupoegkonna esindajaid kirikukonvendis veenda, et kiriku laiendamiseks pole vaja raha raisata ning lõpptulemusena jäigi Palamuse kirik ümber ehitamata. Praeguseks on see üks vähestest Põhja-Tartumaa pühakodadest, mis on säilinud algsel kujul.
Käis talumeestelt laenu küsimas
Nagu paljud teised tol ajal paremale elujärjele tõusnud eestlased, nn kadakasaksad, pidasid ka Nieländerid endid saksa tõugu olevateks ning Palamuse hingekarjas seisidki nad saksa koguduses. Oma kodus kõnelesid nad saksa keeles. Nii peeti ka A. G. Nieländerit ümbruskonnas omajagu kerglaseks ja saksikuks, isegi küllaltki tembukaks ja edevaks. Ta armastas hästi riides käia ning “kõrgemat sorti” külalisi võõrustada, mistõttu oli pidevas rahapuuduses ning sunnitud ümbruskonna talumeestelt ja oma õpilaste vanematelt sageli raha laenama.
“Kevade” I XI peatükis kurdab Arno isale ja XII peatükis Liblele, et köster tema kallal norib: “Haugutab, et ma koos Liblega olevat metsas purjutanud ja viina joonud.” Nimelt oli köster Arno isa käest mõni aeg tagasi laenu käinud küsimas, kuid pidanud sealt tühjade kätega ära tulema. Sellest põhjustatud pahameelt ja pettumust oli köster hakanud seejärel Arno peale välja valama. Võib olla oli see kunagine koolipõlve kibestunud mälestus just üheks põhjuseks, miks Luts oma teostes, eriti aga “Kevades” köstrit nii mustades värvides on kujutanud.
Nii erinebki Lutsu kujutatud köster Lender, hüüdnimega Julk-Jüri, suuresti nii välimuse kui ka tegumoe poolest oma prototüübist Alexander Nieländerist.
Ka hüüdnime Julk-Jüri on Luts välja mõelnud, sest keegi tolleaegseist Palamuse ega Jõgeva inimestest ei mäleta, et köstrit oleks nõnda kutsutud. Kui õpetaja Laurist on “Kevades” saanud lastesõbraliku pedagoogi musterkuju, siis köster Lenderit on kujutatud lausa negatiivse tegelasena.
Leebe ja mõistlik mees
Paunvere kellamees Lible vihje järgi oli köster Lender koguni liiderdaja — õpilane Visak pidi olema köstri sohipoeg ning ka joodik, kes meelsasti oma “loti” täis võtab.
Miks on O. Lutsu kirjeldatud kooliõpetaja Laur ja köster Lender siiski nii erinevad nende omaaegsetest prototüüpidest?
Oma saatesõnas 1949. aasta “Kevade” väljaandele selgitab O. Luts: “Iga kirjeldatud tüüp, kes selles või teisteski töödes on kuskilt “võetud”; iga tüübi kirjeldamiseks on ikkagi mõningal määral oma algkuju. Kuidas kirjanik seda või teist tüüpi kujundab, see on juba tema loomingulise protsessi küsimus. Kirjanik pole ju ometi fotograaf, kes kõik täpp-täpilt edasi annab, mis tema aparaat kinni püüab.”
Erinevust Paunvere köster Lenderi ja tema prototüübi vahel märgib oma mälestusteraamatus ka Jõgeval A. G. Nieländeri erakoolis abiõpeajana töötanud hilisem akadeemik Hans Kruus: “Kui Lutsu Paunvere köster on kujutatud koolis äärmiselt formalistliku korranõudjana ja laste näägutaja ning trahvijana, siis Jõgeva erakooli juhataja A. Nieländer oli palju leebem ja mõistlikum mees.”
1940. aastatel olevat Luts korduvalt rääkinud “Kevade” ümbertegemise plaanist, tundes vajadust õpetaja Lauri pühakupaistet pisut hajutada, samuti leevendada köster Lenderile ja Tootsile raamatus tehtud ülekohut. Oli kindlasti hea, et need plaanid kavatsustest kaugemale ei jõudnud ja nüüdki võime lugeda “Kevadet” just sellisel kujul, nagu see on kirjaniku poolt esialgsel kujul kirja pandud.
Tänan Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi töötajaid abi eest minu käesoleva ja mitme eelnenud artikli koostamisel.
ARVI LIIVA
