Palamuse amatöörteatris esietendus möödunud reedel Mati Undi “Peaproov”. Karmo Toome käe all välja toodud lavastust võib pidada õnnestunuks: Mati Undi nelikümmend aastat vana tükk ei mõju iganenult ja näitlejad saavad oma ülesannetega hästi hakkama.
Mati Unt kirjutas näidendi “Peaproov” pärast seda, kui oli valmis saanud filmi “Surma hinda küsi surnutelt” stsenaariumi. Kes ei mäleta, neile olgu öeldud, et see film kõneleb 1924. aasta detsembrimässu järgsest ajast. Peategelaseks on põhimõttekindel revolutsionäär Anton, kes arreteeritakse ja läheb surma, ehkki võiks oma ideedest loobumise korral ka eluga pääseda.
Ehkki stsenaarium oli teatud vaatevinklist padupunane, tuli selles nõuka-aegsete kunstiametnike arvates siiski ette teatud ideoloogilisi libastumisi. Seepärast tekkis stsenaariumi valmimise ja filmivõtete alguse vahele päris pikk paus. Seda täitis Unt muu hulgas “Peaproovi” kirjutamisega.
Näidendis kasutab Mati Unt talle omast nn teater teatris võtet. On lugu, mis areneb võtteplatsil kaamera ees filmi tegelaste vahel, ja on lugu, mis areneb kaamera taga filmi kunstilise meeskonna liikmete vahel. Võtteplatsil käib tõsine draama, aga selle kõrval irooniline komöödia. Unt ise on rõhutanud, et ta on kasutanud “Peaproovis” küll ehedaid lõike “Surma hinda…” stsenaariumist, ent kaamera taga toimuvat kirjeldades pole ta lähtunud sellest, mis filmi võtteplatsil tegelikult toimus. Võtted olid ju näidendi kirjutamise ajal alles toimumata!
Olin seekord korralik ja lugesin “Peaproovi” enne esietendusele minekut läbi. Ja jäin pärast lugemist kukalt kratsima, sest ei kujutanud kuidagi ette, kuidas mahutada ühele lavale ära kaamera ees ja taga toimuvad stseenid, nii et nende vahele ka selge eristusjoon tekiks. Seal, kus mina nägin probleemi, nägi lavastaja Karmo Toome aga võimalust. Niipea kui ta Undi tükki lugema hakkas, taipas ta, et kaamera ees toimuvad stseenid tuleb lahendada nn varjuteatri võtmes. Nii saigi üles tõmmatud kinoekraani sarnane valge riie ja selle taha asetatud prožektor. Ning need töötasid pagana hästi. Tundus, et ekraan vallandas nii lavastaja kui ka trupi fantaasia, nii et tükati oli valgel linal näha hoopis muu, kui see, mis seal stsenaariumi järgi oleks pidanud olema. Tükati pidasid tegelased aga dialoogi suisa eri maailmadest, st nii, et üks oli ekraani ees ja teine taga.
Kui näidendit lugedes jäi mulje, et see on eelkõige tõsine, siis esietendusel sai naerda oodatust rohkem.
Tõsine ja naljakas
“Ka meile endale tundus tükk algul tõsine, aga proovide edenedes leidsime loost üha uusi ja uusi kohti, kus nali peidus on. Tegelikult on see ju ikka filmitegemise paroodia, mis võimendab teatud määral stereotüüpe, mis tavainimeste hulgas filmitegemise kohta levinud. Arvatakse ju, et filmiinimesed teevad maksumaksja raha eest võtteplatsil niisama pulli. Aga tegelikult on filmitegemine väga tõsine töö,” sõnas lavastaja.
Tema sõnul lähtuti lavastuse ja kostüümide (nende autoriks on Janne Vaabla) kujundamisel 1970. aastate filmide esteetikast. “Peaproovi” Palamuse versioonis on aga loo peategelaseks mitte näitleja Juhan, kes kehastab revolutsionäär Johannest, vaid režissöör Huun, kes vaevleb filmi sünnitamise valudes.
Kogu lavalugu pole siiski päris naljaks pööratud. Sinna on ikka sisse jäänud ka dramaatilised ja traagilised momendid. Nii saab vaataja saalis kogeda avarat paletti emotsioone, naer kaasa arvatud, ja nautida näitlejate suurepärast mängu.
Karmo Toome on juba mitu aastat juhendanud Palamuse laulustuudiot. Möödunud aastal otsustas ta vanemate stuudiolastega käsile võtta tekstianalüüsi: laulu õppimisel on seda vaja. Analüüsi aluseks võetud Arvo Valtoni tekstid hakkasid aga kõigile lõpuks nii meeldima, et need otsustati lauludega siduda ja vormida lavastuseks “Kahekõned kohvikutes”. Et lauluneidude kõrval värvati truppi ka mõned Palamuse amatöörteatri näitlejad, nagu Kaspar Sulp ja Rein Karu, läkski lavastus käiku amatöörteatri “lipu all”. “Et ma vahepeal pausi pidanud amatöörteatri poolkogemata uuesti käima tõmbasin, oli tänavu juba nagu kohustus järgmine lavastus teha. Ja nüüd otsustasime teha juba “päris” teatritüki, mitte üksikud stseenid muusikaliste vahepaladega,” ütles Karmo Toome.
Laulustuudio neidudest löövad “Peaproovis” kaasa Susan Kolde, Anni Zimmermann, Ingel Liis Hedgren Haljas ja Mari-Liis Kalla, amatöörteatri varasemast “raudvarast” Kaspar Sulp, Rein Karu, Janek Varblas ja Kalle Jürgens. Ehkki näitlejate vanusevahed on tükati üpris suured, ei kisu see truppi harali. Vastupidi: näiteseltskond on saanud tänu sellele mitmekesisem ja värvikam.
Harrastusteatris tuleb, eriti esietendusel, tihti ette seda, et osa näitleja energiast kulub teksti meeldetuletamisele. See segab näitlejail rolli sisse elamist ning võtab etenduse tempo alla. “Peaproovi” esietendus oli neist puudustest vaba.
“Oleme nii palju proove teinud, et tekst on juba pähe kulunud,” ütles Juhanit/Johannest kehastav Kaspar Sulp.
Kaks rolli korraga
Eesti Harrastusteatrite Liit ulatas Palamuse amatöörteatrile “Peaproovi” väljatoomisel abikäe sel viisil, et saatis oma mentorprogrammi raames nõu andma kogenud näitleja Elina Reinoldi. Viimane käis esimest korda kohal jaanuaris, kui lugemisproovidelt oli just liikumisproovidele üle mindud. Teist korda käis ta märtsi keskel peaaegu valmis tükki vaatamas.
“Esimesel korral jagas Elina Reinold näitlejatele näpunäiteid, kuidas teksti anda, kuidas teise repliiki vastu võtta, kuidas liikuda jne. Ühesõnaga — ta kordas üle põhiõed, mis töö käigus ununema kipuvad,” ütles Karmo Toome ja lisas, et teisel korral jäi mentor nähtuga juba päris rahule.
Lavastaja sõnul oli tal abi ka trupist. Näitlejana lõi selles ju kaasa ka näiteks päris kopsaka lavastajakogemusega Janek Varblas, kes kehastab filmitegelast Karu.
“Mul on väga hea meel, et Karmo mu sellesse tükki kutsus. Tihti tuleb mul ju iseennast lavastada, st mängida iseenda lavastatud tükis. Siin sain aga lihtsalt näitleja olla,” ütles Janek Varblas ning kiitis mõnusat ja asjalikku näiteseltskonda.
“Minu jaoks on “Peaproovis” kaasalöömine põnev sellepärast, et ma saan mängida korraga kaht inimest: revolutsionääri abikaasat Mariat ja teda kehastavat näitlejat Marit,” ütles Susan Kolde. “Ma pean suutma nende kahe vahele selge eraldusjoone tõmmata, samas on kostüüm kogu aeg üks. See on raske, aga inspireeriv ülesanne.”
Karmo Toome tunnistas, et oli enne esietendust pisut murelik: proove oli tehtud küll kõvasti, ent miski võis siiski vussi minna. Aga ei läinud. Nüüdseks on “Peaproovi” kodusaalis veel teistki korda mängitud. Kolmas etendus on Palamuse rahvamajas ülehomme õhtul kell 19. Mais on trupil plaanis tükiga osaleda Tartu- ja Jõgevamaa ühisel teatrifestivalil, augustis minnakse aga külateatrite festivalile.
“Sügisel tahame “Peaprooviga” külalisetendusi anda, aga täpsemalt selguvad plaanid siis, kui on selge, mida Susan pärast Palamuse kooli lõpetamist tegema hakkab,” ütles Karmo Toome.
RIINA MÄGI
