Peterburi Maria teater on mitte ainult etendusasutus, vaid teatud mõttes ka muuseum: see on osake vene teatri elavat ajalugu. Praegu on teatris käimas 235. hooaeg. Tõsi, teatri praegune hoone on ooperi- ja balletiartiste ning publikut teeninud “ainult” 157 aastat.
Maria teatris võiks ära käia iga teatrihuviline, kes Peterburi satub. Siinkirjutaja osales poolteist kuud tagasi Eesti Segakooride Liidu õppereisil Neevalinna ning selle kavva kuulus nii Maria teatri (vene keeles Mariinski teatr) ekskursioon kui ka balletietenduse “Raimonda” vaatamine. Päris äge on öelda, et olen kõndinud laval, millel eri aegadel on tantsinud vene balletilegendid Anna Pavlova, Vatslav Nižinski, Galina Ulanova, Rudolf Nurejev, Mihhail Barõšnikov jt.
Maria teatri eelkäijaks peetakse 1783. aastal Peterburis Karusselli väljakul (nüüd kannab see Teatri väljaku nime) avatud nn Suurt Kiviteatrit, milles vene trupp andis etendusi vaheldumisi itaalia ja prantsuse omaga. Suurt Kiviteatrit enam alles pole, sama koha peal seisab praegu Peterburi konservatoorium, ent hooaegade järjenumbreid arvestatakse endiselt Suure Kiviteatri algusest alates. Teater, mis tõesti juba ka Maria nime kandis, avas Peterburis, sellesama Teatri väljaku ääres, uksed 1860. aastal. Aasta varem oli maha põlenud sama koha peal seisnud tsirkus ning tsaar Aleksander II andis käsu selle asemele uus teater ehitada. Maria nime andis tsaar teatrile oma abikaasa Maria Aleksandrovna auks.
Sada aastat tagasi Venemaal võimule tulnud bolševikele keisrinna järgi antud nimi mõistagi ei sobinud, nii et nõukogude ajal kandis teater riikliku ooperi- ja balletiteatri nime, pärast Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi tapmist lisati sinna veel “Kirovi nimeline”. 1992. aasta algusest kannab teater aga taas Maria teatri nime. 2013. aastal avas teatri ajaloolise hoone kõrval uksed prantsuse staararhitekti Dominique Perrault’ kavandatud uus klaasine ja kuldne teatrihoone, mida venelased kutsuvad Mariinski-2. Seda hoonet saime imetleda vaid väljast.
Maria teatri vanas majas juhtis aga ülimalt sümpaatne giid Olesja meie tähelepanu sellele, et teater oli küll imperaatorlik, ent saali sisekujunduses pole kasutatud punast, mis oli tavaliselt imperaatoriga seotud ruumide põhivärv. Selle kohta olevat liikvel legend, et teatrihoone arhitekt Albert Cavos oli armunud ühte kaunisse daami ja valis saali sisekujunduse põhivärviks tema silmade sinakasrohelise tooni. Ent arhitekt võis lähtuda ka hoopis praktilisemast kaalutlusest: sinakasroheline värv ei ärrita saalis istujate silmi ning laseb neil rahulikult laval toimuvale keskenduda.
Kristall põranda all
Olesja sõnul on Maria teatri saalis ülihea akustika: seal leviv heli on “elus”, loomulik, ega vaja mingit võimendust. 1970. aastatel, kui teatrit järjekordselt ümber ehitati, saadi jälile ühele omapärasele võttele. Töid tehti toona ka orkestriaugus ja selle põranda alt leiti päris suur kogus purustatud kristalli. Kuna arvati, et see on lihtsalt prügi, koristati see ära. Pärast remonti selgus aga, et saali akustika on pisut muutunud. Ilmselt oli põranda alla asetatud kristallipuru üks “salanippe” akustika parandamiseks.
Maria teatri lava on ehitatud neljaprotsendilise kaldega, st lava sügavusse ulatuv põrandaosa on veidi kõrgem, kui publiku poolne põrandaosa. See on vanade teatrite eripära: ka Moskva Suures teatris on Olesja sõnul selline lava. Kaldega laval näivad dekoratsioonid “ehtsamad”, ruumilisemad, tantsijate hüpped omandavad aga suurema amplituudi. Tänapäeva teatrite lavad ehitatakse juba sirge põrandaga. Mõni ime siis, et paljude külalistruppide tantsijad vaatavad Maria teatri lavapõrandat suure hämminguga ja arvavad, et mehed, kes selle ehitasid, on lihtsalt praaki teinud. Aga tegelikult on see silmaga nähtav ja jalaga katsutav teatriajalugu.
Maria teatri saali lage kaunistavad amoreid ja nümfe kujutavad maalingud ning kaks ja pool tonni kaaluv lühter. Viimane lastakse kord aastas trossidega laest alla ja kõik selle 23 000 (!) kristalldetaili tehakse tolmust ilusasti puhtaks.
Saali olulisteks vaatamisväärsusteks on veel kunstnik Aleksandr Golovini kavandatud eesriie ja luksuslik tsaari loož. Sealt on lavale kõige parem vaade ja kõige paremini paistavad sinna ära ka tantsufiguurid. Omal ajal arvati, et mida lähemal sa tsaari loožile istud, seda kõrgem on su staatus. Teatris käiski kõrgklass rohkem oma staatust näitamas ja loož osteti välja terveks hooajaks.
Rohkem privaatsust
Tsaaril olnud, muuseas, komme istuda vahel etenduse ajal mitte oma, vaid nn suurvürsti loožis, mis tegelikult oli ette nähtud tema lähisugulaste jaoks. Selles loožis sai valitseja nautida natuke suuremat privaatsust: pimendatud ruumis polnud näha, kas tsaar on kohal või kellega ta seal on. Suurvürsti loožis oli ka turvalisem, sest sealt viis eraldi väljapääs tänavale. Tsaari loožist viis aga üks väljapääs baleriinide ja ooperilauljate garderoobide juurde. Selle fakti ütles Olesja välja nii, et selles võis näha vihjet Aleksei Utšiteli värskele linateosele, ajaloolisele draamale “Matilda”, mis kõneleb tulevase Vene tsaari Nikolai II abielueelsest kirglikust suhtest Maria teatri baleriini Matilda Kšessinskajaga. Osa selle filmi võtetest toimuski Maria teatris ning samas leidis tänavu 23. oktoobril ehk paar nädalat pärast meie Peterburi-reisi ka filmi esilinastus.
Olesja sõnul tulevad tsaari looži kohad vahel ka avalikku müüki (nende eest tuleb välja käia 6000-10 000 rubla), suurvürsti ja direktsiooni looži (ka selline on olemas) pääsevad aga ainult kutsetega VIP-külalised.
Olesja sabas mööda ajaloolist teatrihoonet kulgedes nägime ära ka nn valge fuajee, kus omal ajal olid palmid ja kus imperaator vahel furšettlauaga vastuvõtte korraldas. Ent nägime ka vana Maria teatri “köögipoolt”, kuhu tavaline teatrikülastaja ei satu. See on küll natuke tolmune ja “väsinud”, ent toetab igati suure kunsti sündi. Rekvisiidilaos valitseva olukorra kohta ütles Olesja näiteks muiates, et see pole korralagedus, vaid loominguline kaos. Ning et rekvisiitorid leiavad oma valdustest ilmeksimatult kõik vajaliku üles. Ajaloolises teatrihoones on muidugi tarvis ka tugevaid mehi, kes dekoratsioone laost välja ja lattu tagasi veaksid (selle juures on neile abiks suur relssidel liikuv käru) ja lava üles ehitaksid. Vanas majas ongi Olesja sõnul käsitsitööd palju rohkem, kui uues majas, ent ikkagi armastavad nii lavatagune personal kui ka artistid (Maria teatris töötab umbes 3000 inimest) vana maja rohkem. Sest see on, nagu öeldud, killuke elavat ajalugu.
Lummavaim paik, kuhu Olesja meid viis, oli teatrimaja kõrgeimas punktis, otse hoonet kaunistava kupli all asuv hiiglaslik maalisaal, kus valmivad lavakujunduse oluliseks osaks olevad nn horisondid. Just seal oli kõige rohkem kahju sellest, et meil ekskursiooni ajal pildistada ei lubatud.
Järgmise päeva õhtul, kui Maria teatris Aleksandr Glazunovi balletti “Raimonda” vaatamas käisime, tõdesime, et etenduse vaheaegadel ei pidanud keegi pildistamiskeelust kinni: nutitelefonid välkusid nii kohalikel kui ka kogu maailmast kohale sõitnud teatrihuvilistel. Tõsi, kõik etendusel viibinud vist nii väga huvilised polnudki. Meie selja taga ajasid Aasia päritolu (riigi määratlemisega jäin hätta) turistid näiteks vahetpidamata juttu ning kolistasid pudelitega. Aga vana Maria teater ongi nagu eri maailmade kohtumispaik: seal saavad kokku ajalooline ja tänapäeva teater, samuti Peterburi teatrigurmaanid ning selfisid tegevad turistid, kellele teatrimaja on vaid üks objekt rikkalikus reisiprogrammis.
RIINA MÄGI
