Lohusuu jahtkonna jahimehed moodustasid neli aastat tagasi mittetulundusühingu Lohusuu Jahiselts, kuhu tänaseks kuulub ligi kolmkümmend piirkonna jahimeest. Lohusuu kandi metssigade populatsiooni hävitanud sigade aafrika katku järel on viimastel aastatel järsult tõusnud karude ja ilveste arvukus, mis seab ohtu põdrad ja metskitsed.
MTÜ Lohusuu Jahiselts juhatuse liikme Tarmo Tomsoni sõnul on Lohusuu jahtkonna kasutuses ligi üksteist tuhat hektarit jahimaad. “Meie piirkond ei kattu täielikult endise Lohusuu valla territooriumiga,” ütles ta. “Jahtkonda kuulub osa endisest Avinurme vallast, samas on osa Lohusuu vallast Avinurme jahtkonna jahipiirkonnaks. Kunagi on selline jaotus välja kujunenud ja hiljem ei tahetud seda enam muuta.”
Kui haldusreformi tulemusel liitusid seni Ida-Virumaa koosseisu kuulunud Lohusuu ja Avinurme vald Jõgevamaa Mustvee vallaga, siis jahtkondadel jääb endine jaotus kehtima ka lähiaastatel. “Kõik senisel Ida-Virumaa territooriumil tegutsenud kakskümmend jahtkonda on Ida-Viru Jahimeeste Seltsi liikmed,” lausus Tomson. “Lähema viie aasta jooksul selles osas tõenäoliselt muutusi oodata ei ole.”
Liikmeteks on kohalikud
Lohusuu jahtkond loodi möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel, 2014. aastal moodustati viieliikmelise initsiatiivgrupi eestvedamisel jahtkonnas MTÜ Lohusuu Jahiselts, kuhu praegu kuulub 28 liiget. “Ida-Virumaa jahtkondadest on mittetulundusühingu praeguseks moodustanud pooled,” ütles Tarmo Tomson. “Meil on MTÜ selleks, et oleks oma arveldusarve ning et me oleksime isemajandavad. Varem käis kogu majandamine läbi Ida-Viru Jahimeeste Seltsi, see oli aga üsna tüütu. Jahinduse poole pealt ei anna mittetulundusühingu olemasolu mitte midagi ja seetõttu pole mitmed teised jahtkonnad seda ka moodustanud. Neil on oma tuttav seltskond, jahil käimine on hobiks ning MTÜ-d vaja ei ole. Mõnes kohas tegeletakse jahtkonnas aga jahituristide ja teiste külaliste vastuvõtmisega, tulu teenimisega on aga ka konfliktid kiired tekkima,” märkis Tomson.
Jahiseltsi liikmetest on suurem osa kohalikud mehed, naisi hetkel Lohusuu seltsi ei kuulu. “Kurbusega peame tõdema, et ühtegi naisjahimeest Lohusuus ei ole,” ütles Tomson.
Seltsiga on liitunud ka mõned mujal elavad jahimehed, liikmeks saamiseks peavad nad leidma kohaliku soovitaja. “Võib siiski öelda, et kõik jahiseltsi kuuluvad linnainimesed on Lohusuu piirkonnaga seotud, nad on kas siitkandist pärit või on neil on siin näiteks suvekodu,” kinnitas Tarmo Tomson.
“Seltsiga on igal aastal soovinud liituda ka mõned Ida-Virumaa linnades elavad n-ö jahtkonnata jahimehed, aga siiani pole see kellelgi neist õnnestunud, sest pole leitud Lohusuust ühtegi soovitajat. Minagi arvan, et jahipidamine peaks olema kohalik tegevus, kohaliku kogukonna rida. Siiani on õnnestunud seda nii ka hoida,” lisas Tomson.
Juhatuse liikme sõnul on Lohusuu jahiseltsil järelkasvu piisavalt, samas seab liikmeskonna laienemisele piiri vähenev elanike arv. “Lohusuu kandi elanikkond jääb järjest väiksemaks,” teab eelmise aasta lõpuni Lohusuu vallavanema ametis olnud Tarmo Tomson. “Viimase kahekümne viie aastaga vähenes Lohusuu valla elanike arv tuhandelt seitsmesajale. Natuke päästab siiski Peipsi järve lähedus, paljud tühjaks jäänud majad ostetakse linnarahva poolt suvilateks.”
Tarmo Tomsoni sõnul sõltub jahiseltsi tegevus jahihooaegadest, kõige aktiivsem on see oktoobris algava põdrajahi ajal. “Sel ajal on meil kõik nädalavahetused broneeritud,” ütles rohkem kui kolmkümmend aastat jahil käinud Tomson. “Tahes-tahtmata tekitab see jahilistel ka kodus pingeid,” lisas ta naerdes. “Hinnanguliselt on Lohusuu jahtkonnas praegu 30-40 põtra, küttides üritame alati proportsioone hoida ja jälgime, et nii pulle, lehmi kui ka vasikaid ei oleks lastud loomade seas üle kolmandiku.”
Karude ja ilveste pealetung
Viimasel ajal on Lohusuu jahtkonnas järsult suurenenud karude ja ilveste arv, suurkiskjaid lasta kohalikud jahimehed aga ei saa. “Sigade aafrika katk tegi siinkandi metssigade hulgas puhta töö,” rääkis Tarmo Tomson. “Esimesed leiud olid põhjarannikul, sealt hüppas taud meile ning varsti tuli ka lõuna poolt teine haiguse levikuala vastu. Metsast leidsime vaid mõne üksiku metssea surnukeha, suurema osa laipadest sõid ilmselt ära karud.”
Toiduküllus viis aga karude populatsiooni järsult üles. “Põdrajahil käies on praegu täiesti tavaline, et satume ka karudele,” ütles Tomson. “Varasematel aastatel nägime neid harva, mullu sügisel aga lausa mitu korda. Ühel emakarul oli kaks poega, mõned kilomeetrid eemal nähtud teisel emakarul aga kolm poega. Tammispää külas juures nähti rajakaamerast kuut erinevat karu. Inimesed ei julge enam metsa marjule minna,” märkis ta.
Jahiseltsi juhatuse liige ei ole rahul karujahilubade jagamise süsteemiga. “Karude laskmise süsteem on riigi poolt valesti paika pandud,” oli Tomson kriitiline. “See on piirkonna-, mitte jahtkonnapõhine. Ida-Virumaale tuli vaid kaheksa vabaluba ning võib vaid ette kujutada, kui kiiresti see paarikümne jahtkonna peale täis sai.”
Kuna metssigade arv on piirkonnas nulli langenud, on jahimehed märganud, et karud on ette võtnud uued saakloomad. “Karude tõttu kaovad nüüd ära põdravasikad,” lausus Tomson. “Isegi olen näinud, kuidas metsasihil järgnevad põdravasika jälgedele karujäljed, põdralehma jälgi aga ei ole. Karu lihtsalt käib vasika järel ning lõpuks sööb ta ära. Eelmisel aastal oli jahtkonnas vasikaid vähem kui ülemöödunud aastal, sama täheldati ka mujal. Ida-Virumaa on kogu Eesti karude n-ö lähtepunktiks, siit levivad nad laiali. Piirkonnale võib nende arvu liigne tõus olla tulevikus katastroofiliste tagajärgedega. Mulle endale karud küll meeldivad, aga kui neid liiga palju saab, ei ole olukord lõpuks enam kuigi tore. Karude arvukust tuleks piirata.”
Jahiseltsil oma maja
Tarmo Tomsoni sõnul on analoogne olukord tekkinud ka ilvesega. “Seiret tehes selgus, et korraga oli jahtkonnas kaheksa erinevat ilvest,” ütles ta. “Soojade talvede tõttu on metskitsi praegu veel piisavalt, kuid ilveste rohkust arvestades võib karta, et lumerohke talve korral teeksid kiskjad ka nende loomade seas puhta töö. Ühe ilvese toidulauale läheb arvestuste kohaselt keskmiselt nelikümmend metskitse aastas.”
Tegevust leidub jahiseltsi liikmetele ka väljaspool jahihooaegu. “Oleme käinud meestega metsasihte ja trasse puhastamas, et endalgi jahiajal kergem liikuda oleks,” lausus Tarmo Tomson.
Kolm aastat tagasi soetas Lohusuu jahiselts endale jahimaja, mis on nüüdseks juba ka remonditud. “Tegemist on kunagise taluhoonega, kus nüüd saame jahi järel koos istuda. Palkmaja kõrvale on Peipsi-Alutaguse Koostöökoja toel kerkinud ka hoone, kus on võimalik lastud loomi lahata ja üles riputada. Hetkel meil rohkem laienemisplaane ei ole, aga kunagi ei või ju ette teada, mis mõtted tekivad,” ütles Tomson.
Ühistel koosistumistel on saanud traditsiooniks lastud looma maksa söömine ning loomulikult räägitakse ka jahimehejutte. “Jahilugusid on nende aastate jooksul palju tekkinud. Mõni mees räägib aga juba kümme aastat ühte ja sama lugu, mida kõik on kuulnud,” naeris Tarmo Tomson.
MATI ALEV
