Mina loen ennast õnnelikuks inimeseks, sest mul olnud elus õnne kokku saada huvitavate ja toredate inimestega. Vahel olen ise nende juurde sattunud, aga vahel nemad kuidagi minu juurde tulnud, aga mõnedega on lihtsalt minu teed mingil hetkel ristunud.
Kui kohtumised minu elu muutnud meestega on mingis mõttes meeste maailma kuuluvad, siis kohtumised suure hingejõuga naistega, need kuidagi erilised, sest sügava hingejõuga naised on vahel meie jaoks kui haldjad, kes ilmuvad kuidagi meie juurde ja siis on nad kadunud, aga samas on nad jätnud meie mälusse sellise positiivse jälje, et ikka jälle meelde tulevad.
Ma pean veel Asta Leiteniga kord pikemalt rääkima, et ajaloo jaoks täpsustada meie esimese kohtumise lugu, see oli seotud ajaloo ja eelkõige Laiuse kandi kuulsaima mehe Jaan Poska (1866-1920) teemal rääkimisega. Mulle meeldib väga Asta Leiteni heade sõprade arvamus, kes kutsusid Astat ikka Laiuse rahvusraamatukogu direktoriks. Jagan nende Asta Leiteni sõprade arvamust, sest ka minu jaoks on oluline inimese hoiak selle suhtes, mida ta tahab teha. Asta Leiten tegi oma tööd Laiuse põhikooli raamatukogu juhatajana rahvavalgustaja kombel. Tema jaoks oli oluline see, et kõik lapsed, kes üle koolimaja läve siin astusid, juhatati hellalt ja sooja tundega sellesse imelisse raamatumaailma, aga samas kuulus selle kohtumise juurde Laiuse kandi inimeste väärikusele sügavama aluse panemine.
Töö tõi Asta Leiteni Laiusele
Asta Leiten ise ütleb, et ega ta päris kohalik Laiuse inimene ju polegi. Tema tõi Laiusele esialgu töö ja see aitas siinkandis oma elu juured sügavale Jõgevamaa mulda ajada. Nii nagu nende inimlike asjadega kord on, saab kokkuvõttes otsustavaks mitte see, mitu põlve on sinu esivanemad elanud ühes kohas, vaid see, mida ütleb sinu süda.
Eks elus on ikka nii, et tegusad inimesed annavad ühele või teisele kohale selle näo. Suvisel ajal püüan ma olla võimalikult palju oma isakodus, vaatan oma köögiaknast meie küla endise külakooli (vallakooli) poole ja mõtlen meie küla omaaegsetele peremeestele (nende seas ka oma esiisale, kes olevat oma maast keset küla koolile tüki andnud), kes selle koolimaja kord ehitasid.
Kuid ma mõtlen ka selle kooli õpetajatele, kes meie kandi lastele haridust ja elutarkust andsid. Kuid koolijuhatajad ei andnud lastele vaid raamatutarkust, vaid juhatasid laulukoore, orkestreid, aga jagasid lastele kooliaiast istikuid ja seetõttu on ka meie külas iga talu juures veel vanu lille- ja põõsasorte, mida kunagi just koolmeistrid jagasid. Nüüd hoiame me seda lillevara teadlikumalt, sest järsku sai meile selgemaks, et see on kultuuri osa. Meie küla pole ilma teatud lilledeta enam see, mis ta oli ja veel tänagi on.
Asta Leitenil oli Laiusel lihtsam ja keerulisem, sest siin lausa kaks kirikut, aga mõlema kiriku juures on suurte meeste tegemised hoida. Kui õigeusu kiriku õuel tegi oma esimesed sammud ehk üks suurimaid eestlasi, kes esimese maailmasõja järel Tartu rahu sõlmimisega meid rahvana maailmakaardile (Euroopa kaardile nagunii) kirjutas – Jaan Poska ning omaaegne Laiuse kirikuõpetaja, hilisem Tartu ülikooli professor, rektor ja EELK piiskop Johan Kõpp, olid need kanged mehed, kes ammutasid väga paljus oma tegemistes jõudu sellest kandist.
Sädemega inimesi tuleb hoida
Asta Leiteni teene seisneb selles, et ta mitte ainult ise, vaid osates kaasata toredaid inimesi nii Laiuselt kui kaugemalt, kandis pikki aastaid seda päris rasket koormat, et nii Jaan Poska kui Johan Kõpu elust ja tegevusest räägitaks enam nii Laiusemäel kui kaugemal. Täna elame ajal, kus osa inimesi elavad arvamusega, et ilma suurema Euroopa Liidu toetuseta nagu ei saakski midagi erilist Eestis teha. Tegelikult pole see nii. On vaja julgust ja ettevõtmist, et öelda oma soovid inimestele, kes on nõus sageli midagi tegema ja mitte vaid raha pärast. Kuid sellise keskkonna loovad konkreetsed inimesed, kellel säde silmas ja süda soe ja nende inimeste kutsele vastavad teised samasugused inimesed. See ongi saladus, mida tuleks igal kogukonnal osata hinnata ‒ sädemega inimesi tuleb hoida kui kohaliku elu suurimat aaret.
Kui ma räägin oma sõpradega, kellega koos olen osalenud Jõgeva valla korraldatud ajalooüritustel, siis paljudel rahvusvahelistel konverentsidel osalenuna tean, et Asta Leiteni ja ta heade sõprade korraldatud üritused on erilised juba seetõttu, et osalejatele pakutakse kohalike naiste tehtud toitu. See kohalike naiste armastusega tehtud toit on samuti osa sellest üritusest, mida ei maksa alahinnata. Värskete pirukate maitse võib meid vahel saata päris pikka aega ja ehk mõnigi kord aitab vastata Jõgeva valla kutsele, et anda ikka ja jälle oma panus mõne toreda konverentsi õnnestumisse.
Kui Asta Leitenile on Laiuse kandi inimesed andnud armastusega mitmeid nimesid, siis kindlasti kuulub ta selle kandi valgustajate hulka. Ta on läbi oma töö raamatukogus jaganud paljudele lastele teadmisi, mis tähtsad ja täienduseks õpetajate tehtud tööle. See aga tähendab, et Asta Leiten omab seda õpetajate õnne, et talle aastakümnete järel tulevad vastu kunagised koolijütsid ja jagavad oma elu rõõme temaga kui inimesega, kes neile eluks midagi väga olulist kaasa andnud.
Oleme Asta Leiteniga ühel nõul, et teatud hetkel elus tuleb kätte üks pöördepunkt, kus meie isiklikud tegemised polegi meie endi jaoks nii olulised ja rõõmu toob pigem meie nooremate lähedaste tegemistele kaasaelamine. Asta Leiten kuulub kindlasti inimeste hulka, kelle õlal istub väike armas kaitseingel. Tema ise tahaks väga, et see kaitseingel hoiaks oma tiivakest ka lähedaste peade kohal. Kuna meie ise ei saa oma kaitseinglile midagi käskida, siis saame ehk meie Asta Leiteni sõpradena paluda seda toredat kaitseinglit, et ta võtaks meie palvet kuulda ja teeks sedasi rõõmu paljudele. Nii neile, keda sel juhul see tore kaitseingel otseselt kaitseks, aga ka meile, Asta Leiteni sõpradele, sest me teame, et see oleks just see suurim soov, mida ta oma ümmarguseks sünnipäevaks sooviks.
PEETER JÄRVELAID, Jõgeva valla aukodanik
