Kunagine Jõgeva taksojuht pakub Põlvamaal heategevuslikku invataksoteenust

04_05_2006_Väärsi_Ants+002

Põlvamaalane Ants Väärsi (66) hakkas pärast rasketest haigustest paranemist sümboolse hinna eest, praktiliselt heategevuslikus korras invataksoteenust pakkuma.


Ants elab pensionist, töö palgamaksmist ei võimalda. Nüüdisaegsema bussi abivajajate veelgi turvalisemaks  sõidutamiseks kavatseb ta osta annetuste eest.

Kunagi töötas Väärsi Jõgeval taksojuhina ning märkis, et see amet näitas juba siis, kuidas inimesed elasid ja millist abi vajasid.

Võrtsjärve äärest Valgutast pärit Ants Väärsi töötas pärast kooli lõpetamist ja kutsehariduse omandamist Tõravere observatooriumis mehhanikuna. Noorusromantikas meeldis talle ka teleskoobist tähti vaadata. “Jõgevale kolisin pereinimesena. Toona oli elamispinna saamine keeruline. Jõgeva MEK-i varustajaks tööle asudes sain aga ehitusettevõttelt korteri. Ehitusmaterjale muretsemiseks tuli pidevalt ringi sõita ja sageli ka Venemaal käia. Tööpülesannete täitmiseks oli vajalik hea suhtlemisoskus. Nagu Nõukogude Liidus tavaks, tuli eesmärgini jõudmiseks ka mõnd tähtsat isikut hea ja paremaga “määrida”,” rääkis ta.

Töörohked aastad taksojuhina

Väärsi meenutas, et tema varustajakarjääri ajal ehitas MEK Jõgevale tsiviilkaitse apteegilao, tuletõrjemaja, koolimajad Palamusele, Adaverre ja Tabiverre ja mitmeid põllumajandushooneid.

Aastail 1980-1986 töötas Ants Väärsi Jõgeva autobaasis taksojuhina. “Sel ajal oli Jõgeval kümme kuni viisteist taksot (uut tüüpi Volgat). Kliente jätkus. Raudteejaama juures paiknenud taksopeatuses oodati sageli järjekorras. Peatuse juures paiknes ka telefon, kuhu sai helistada takso tellimiseks. Samuti oli seda võimalik teha dispetšeri kaudu. Lisaks eraisikute sõidutamisele tuli ka ametiasutusi teenindada. Näiteks sõjakomissariaadi ohvitseridega Tallinnas käia ja rajooni postkontoritesse posti vedada,” rääkis ta.

Läbi haiguste sai abistajaks   

Põlvamaale kolides tegutses Ants Väärsi samuti ehitusettevõtluses. Vastutusrikka ja pingerohke töö tagajärjeks oli aju infarkt.  Haigus aheldas ratastooli, kuid tahtejõuline mees suutis uuesti jalgele tõusta ja iseseisvalt kõndima hakata. Katsumused sellega aga ei lõppenud, tal avastati vähk, mille raviks määrati  pikk seeria kiiritusi  Kiirituse lõppedes teatas arst paranemisest.

“Haiguste peroodil tajusin, kui keeruline on haiglasse või muudesse asutustesse jõuda. Ise autot juhtida ei jõudnud, tavataksoga sõit olnuks liiga kallis. Paranedes otsustasin kõige selle mõjul hakata pakkuma inimestele abi invatakso teenuse loomisega. Tõukejõuks oli ka arsti soovitus hakata terveks saades tegutsema. Esimeseks kliendiks oli kõrges vanuses ema, kes elas veidi rohkem kui üheksakümne viie aastaseks. Alustasin isikliku sõiduauto Chrysler Voyageriga,” rääkis mees.

Ants Väärsi on kolme aastaga sõidutanud üle seitsmesaja abivajaja. Paljude inimeste kehva rahakotti silmas pidades ja missioonitundest pakub ta teenust sümboolse tasu eest.  “Kõige sagedamini on käidud Põlvas ja Võrus, samuti aga Tartu ülikooli kliinikumis, kaugemad sõidud on viinud Haapsallu, Tallinna. Üheks raskema diagnoosiga teenindatavaks oli puugihammustuse saanud naine, kes haiguse tagajärjel algul ei söönud ja joonud iseseisvalt ega liigutanud end ning kellele arstid ei andnud lootusi paranemiseks. Viisin teda kolm korda Kuusalust Põlva haiglasse taastusrvaile. Protseduurid jätkuvad, kuid nüüdseks on märgata juba esimesi märke tervenemisest,” tõdes ta.

Mõni klient kutsub Antsu kaasa ka arsti kabinetti. “Soovitakse, et ma arsti juttu ka ise kuulaksin ning endale meelde jätaksin ja vajadusel tagasiteel meelde tuletaksin. Mul on hea meel, kui saan abivajajatele optimismi sisendada ning rääkida oma paranemiskogemustest.”

Invataksoteenuse pakkumisel on Väärsil koostööleping Põlva vallaga, kus vallavanemaks Puurmanist võrsunud Georg Pelisaar.

 Antsu praegune invatakso, Tartu kiirabist soodsa hinna eest saadud vana Volkswagen on üle 600 000 kilomeetri läbi sõitnud ja tänaseks vananenud. “Liikumispuudega inimeste jaoks vajaksin hädasti bussi, kuhu saaks inimest tõsta koos ratastooliga, kanderaamiga ja oleks ruumi ka saatjal.  Päris uus invaauto maksab 40 000 eurot. Taanist oleks aga võimalik neli aastat sõitnud masin soetada  20 000 euro eest. Uue bussi saades oleks võimalik pakkuda ka liikumispuudega inimestele väikesi väljasõite, viia neid teatrisse ja kultuuriüritustele, kasvõi ekskursioonile. Kui inimene saab nelja seina vahelt välja, siis suureneb tal  tahe elada ja ta saab paremini osa elamisväärsest elust,” tunnistas Väärsi.

Oma sissetuleku eest pole Antsul võimalik uut bussi osta. Nii jääb loota annetustele, mille tulemusena meediaettevõtja, heade uudiste portaali eestvedaja Monika Kuzmina algatas heategevuslikku kampaania “Aita Antsul aidata”.

Aidake Antsul uus invabuss soetada

*Invabussi ostu toetamiseks on kaks võimalust: helistades telefonil 900 6677, saab annetada 10 eurot

*OÜ Antsu Takso arveldusarvele EE611010220241726227 saab kanda sobiva suurusega annetuse.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus