Tartu lähedale suure hurraaga planeeritava tselluloositehase idee kubiseb veidratest vastuoludest ja isegi jaburatest momentidest, nii et jääb vägisi mulje, et asi ongi planeeritud ebaõnnestuma.
Esimese asjana on tõsine küsimus, mis alusel on algatatud riiklik eriplaneering. Kui me võtame ette Planeerimisseaduse peatükk 6 ehk „Riiklikult tähtsa ehitise kavandamise erisused“ ja sellest § 32. Riiklikult tähtsa ehitise mõiste, siis sealt loeme: „Riiklikult tähtis ehitis käesoleva seaduse tähenduses on:
- üleriigilise tähtsusega kaitseväepolügoon; 2. üleriigilise tähtsusega sõjaväelennuväli; 3. rahvusvaheline tsiviillennuväli; 4. elektrijaam, mille energiatoodang ületab ühe kolmandiku riigi elektritarbimisest; 5. üleriigiline ohtlike jäätmete lõppladustuspaik; 6. üleriigiline radioaktiivsete jäätmete hoidla; 7. üleriigilise tähtsusega riigikaitselise otstarbega sadam.
Ehk siis suuresti strateegilise tähtsusega objektid, mille ehitamise määrab riik, mitte kohalik omavalitsus. Tselluloosivabrik ei mahu mitte kuidagi ühegi alaliigi alla neist seitsmest. Seega jääb mulje, nagu oleks valitsus lihtsalt jultunult seadusest mööda kõndinud ja lootnud kodanike laiskusele, kes seadustes tuhnida ei viitsi.
Emajõgi pole üldse sobiv
Ministrite segasevõitu avaldustest võib välja lugeda, et tehase algatajad soovivad seda teha ainult Tartust mõned kilomeetrid ülesjõge. Ainult puhas ignorant võis loota, et Tartu linnale nii lähedale planeeritud Eesti mõistes suur tehas ei tekita üldrahvalikku pahameelt, protesti ja vastuseisu. Huvitav on ka see, et majandusministeeriumile on tehase algatajad esitanud Tartu lähedast asukohta kui ainuvõimalikku.
Tartu lähedus samas on sobiv vaid transpordisõlmena, muudes aspektides on sel mitmeid ilmselgelt suuri puudusi, mida mitmetel teistel alternatiivsetel paikadel pole. Tartu ümbruses pole näiteks suuri raielanke ega metsi, erinevalt näiteks Pärnust.
Emajõgi ei sobi tselluloosivabriku toitjaks oma väga kapriisse veetaseme tõttu – see võib varieeruda umbes viie meetri jagu. Jõge toidavad peamiselt Võrtsjärv ja Pedja jõgi. Mõlemat ümbritsevad soised alad, mis imavad vedelikke endasse ning hoiavad kinni, seetõttu varieerub jõe tase nii erinevatel aastatel kui ka aasta jooksul.
Palju sõltub sademete hulgast, eriti lumerohkusest talvel. Kuival aastal on Emajõgi nii madal, et keset Tartut tuleb välja Kivisilla vundament. Kuni Kärevere sillani on Suur Emajõgi sademetevaesel suvel käänuline, aga kitsas, pigem oja, nagu saksakeelne nimi Embach ka viitab. Samas, pärast lumerohket talve võib Emajõgi võimsalt üle paisuda ja uputada üle kõik kaldapiirkonnad suures ulatuses – eriti paisude juures, mida tselluloositehase jaoks on vaja tõenäoliselt ehitada.
Tselluloosivabrik, eriti nii suur, nagu planeeritakse, vajab väga stabiilset veevarustust. Nii täiesti reaalne vee vähesus kui ka sama reaalne tehaseala üleujutamise oht on ühele suurele tselluloosivabrikule ilmselgelt ebasobiv.
Suur kasumlikkus on tegelikult bluff
Väga palju bluffi on ka tehase võimaliku kasumlikkuse ja majanduslike mõjude osas. Projekti PR esindajad on lendu lasknud mõisted nagu „miljardiprojekt”, ja väite, nagu võiks see ettevõte tõsta Eesti majandust ehk SKPd lausa ühe protsendi võrra aastas.
Tegemist on lausa absurdse väitega. Üks tehas, kui see pole just hiiglaslik autotehas, ei suuda mõjutada Eesti majandust sellisel määral. Eestis on oluliselt suuremaid ettevõtteid, aga isegi need pole nii võimsad, et tekitada üksinda sellist nihet.
Jah, tselluloosivabrikud on hetkel üpriski kasumlikud, aga mitte ülemäära. Tegemist on siiski vana kooli tööstusega, mis toodab materjali paberi tootmiseks, kuid paberi tarbimise vajadus tõenäoliselt tulevikus siiski digitaliseerumise tõttu väheneb. Seega tselluloositehase kasumlikkus tulevikus siiski pigem langeb.
Tartu tselluloosivabriku planeerijate ja ka riigi kummalised nõudmised ja väited panevad kahtlustama, et tegemist pole mitte mingi tõsise ettevõtmisega, vaid mingi omamoodi petuskeemiga, kus võimalikke investoreid meelitatakse panustama suuri summasid justkui kindla peale kasumlikku projekti, aga mingil hetkel tõmmatakse hoopis kriips peale ettekäändega, et „rumal” rahvas ja „ökofašistid” on vastu. Investeeritud rahast on aga osa juba „ära kulutatud”.
MARGUS KIIS, kolumnist
