Külakooliõpetajast Vanemuise ooperisolistiks

(Järg 22. mail ilmunud osale) 

Kesk-Aasiast naasid Tanni ja ta sõbranna vastakate muljetega. Ašhabadi suveaia laeta kontserdisaalis hilisõhtul toimunud kontserdilt saadud muljed olid näiteks ülevad. Ülal kõrgusid lõunamaa tintmust taevas ja loendamatud kahvatud tähed, üle seina rippusid lõunamaa puude oksad, õhk oli jahe ja värske. Rahvalaule ja -tantse esitas viieliikmeline keelpillide orkester, mille ilusates rahvariietes liikmed käsitsesid oma instrumenti virtuoosselt ning olid võimelised esinema ka solistina.

Ülekaalu jäid paraku siiski negatiivsed reisielamused: tolm, liivatuisk, tappev kuumus, lisaks sellele veel ametnike kahtlustav suhtumine inimestesse, kelle ainus soov oli kohalike vaatamisväärsustega tutvumine.

„Imelikud kombed olid neil seal Aasias: kui kelleltki midagi küsima läksid, kuulas ta su eelkõige üle kui kurjategija või salakuulaja, ja kui veendus, et tegu pole siiski riigireeturiga, alles siis suvatses vastata, et küsitud paika pole kuulnud või veel hullem — ei ole olemaski,“ kirjutas Linda Tanni. „Nii kaugele pidime sõitma, nii palju viletsust nägema, et alles siis õigesti mõista ja aru saada, kuivõrd hea on meil elada oma kallil armastatud kodumaal — meie Eestis!”

Argielu kohta 1950. aastate alguse Vanemuise teatris ütles Linda Tanni paraku, et see oli rohkem kui hukas. Mängukavast olid maha võetud kõik ooperid, jäänud oli vaid operett “Kuradi ratsur”. Kassaplaanid jäid täitmata, sest saalid olid tühjad. Palgad olid pikalt maksmata. Linda Tannit rahahäda siiski ei ahistanud, sest tal oli peale teatri töökoht Tartu Õpetajate Instituudis, kust saadav tasu ületas kaugelt näruse solistipalga teatris. Instituudi direktor tegi Linda Tannile korduvalt ettepaneku loobuda teatritööst ja asuda täiskoormusega juhtima instituudi muusikaelu. Tanni siiski ei nõustunud, sest temas elas kirglik soov ise laulda ja luua.

Vanemuises oldi aina uute “tähtede” jahil ja endised lauljad heideti üle parda. Kui vaimustus „uutest“ haihtus, kõlbasid “vanad” küll jälle lavastust lõpuni kandma. Linda Tanni oli peaosalisena hõivatud rohkem kui keegi teine ja ta oli üks väheseid muusikalise eriharidusega soliste teatris. Arvustajad märkasid tema kunstimeisterlikkuse pidevat kasvu, juhtkonna poolt määratud palk oli sellega aga pöördvõrdelises seoses. Peadirigent Dolgušin püüdis teda kõigi vahenditega ooperist “välja süüa”, direktsioonil eesotsas peanäitejuhi Poljakoviga oli aga kindel kavatsus ooper Vanemuisest sootuks likvideerida.

Kui 1952. aasta sügisel toodi uuesti välja ooper “Madame Butterfly”, mida L. Tanni alles kolme aasta eest väga suure menuga oli laulnud ning mida peetakse tema õnnestunuimaks rolliks, ei lastud Tannil seda nüüd enam laulda. Samuti oli pool aastat hiljem “Padaemandaga”. Paljude aastate möödudes küsis Tanni endalt korduvalt, miks Dolgušin tema vastu nii hirmsat viha kandis. Kindlat vastust ta sellele küsimusele ei leidnud. Arvatavasti oli üks põhjusi see, et Tanni ei sallinud juhtide ees pugemist ega lipitsemist, vaid oli aus ja sirgjooneline ning vihkas formalismi ja efektitsemist.

8 aasta jooksul 25 nimi- ja peaosa laulnud Linda Tanni jäeti määramata ajaks „aplaagrisse“. Samas oli ta majas nagu mingi päästearmeelane, kes tuli juhtkonnale meelde siis, kui asi päris upakile kiskus. Näiteks kui 1952. a novembris esietendus Strelnikovi operett “Orjatar” Helga Lilleoruga peaosas, siis oli just Dolgušin see, kes leidis, et kuna Lilleorule käib roll üle jõu, peaks seda laulma Tanni. Aga teist teatrit Tartus polnud, nii et tuli tulla ja taluda seda, mis pakuti.

Dolgušin peadirigendina saavutas lõpuks oma tahtmise: 44-aastane ja oma võimete tipul seisev Linda Tanni lülitati 1954. aastal ooperist lõplikult välja. Küll aga sai ta osa Arro-Normeti operetis „Rummu Jüri“. Udo Väljaots lausus Tannile mõisaproua Adelheid von Hahni osa andes: “See on puhtal kujul karakterroll ja kui sa sellega hakkama saad, alles siis tuleb sinust näitleja!”

Osa ei meeldinud Tannile üldse: Adelheid oli väga tühine edev seiklusjutte neelav daamike, kellel teoses mingit edasiviivat ülesannet ega tegevusliini polnud ning kes erines kardinaalselt positiivsetest võis suisa ideaalsetest kangelannadest, keda Tanni senini oli kehastanud. Sellele vaatamata kujunes sellestki osast tema suurroll. Kui kõik need kümned tuhanded inimesed, kes “Rummu Jürit” vaatamas käisid, ka enne ei teadnud, kes on Linda Tanni, siis tühisest mõisnikuprouast loodud suurepärase satiirilise kuju loojana jäi ta neile küll surmani meelde.

“Osa sobinuks suurepäraselt draamanäitlejale, mitte aga ooperilauljale. Et aga just Adelheidist minu suurroll kujunes (kõik arvustused märkisid seda üksmeelselt), selle eest võlgnen tänu üksnes juhusele,“ meenutas Linda Tanni. „Olin alati olnud töös väga kohusetruu ja täpne, iialgi ei esinenud puudumisi ega hilinemisi. Ning siis hilinesin äkki „Rummu Jüri“ proovi terve tunni! Kas oli töökavas tehtud muudatus või olin ise proovialguse märkinud valesti — igatahes oli mul õudselt häbi ja piinlik. Ka lavastaja Väljaots kurjustas ning tema kõrval istus keegi tundmatu korpulentne mees, vahest ehk kontroll. Enesekaitseks polnud mul öelda midagi.

Otsekohe algas sakstepilt mõisaproua etteastega. Häbi ja meelepaha, viha oma äparduse pärast — kõik see andis sellise tunneterosolje, et viimases hädas pahvatasin eneselegi ootamata, spontaanselt arvatavale Rummu Jürile enda poolt moonutatud saksikus keelevormis: “Ah siis täie olep se kuulos Rummo Jüri?” Ja korraga oligi mul käes rolli võti. Täiesti selgesti oli mul silme ees tühine peenutsev eputis mõisaproua Adelheid, kes jõudeaega täidab vaid röövliromaanide lugemisega ning nüüd kohtudes Rummu Jüriga näeb temas oma fantaasias valminud romantilist Rinaldo Rinaldinit, keda ta kohe hakkab ahvatlema seiklustest jutustama. Enam mul peamurdmist polnud — ma olin Adelheid von Hahn, ehtsalt, üdini. Ja kõik tuli kui iseenesest. Hiljem selgus, et see salapärane isand, kellele teatud määral pean tänu ütlema rolli õnnestumise eest, polnud keegi muu kui Endel Simmermann, kes oli just võetud tööle Vanemuise teatrisse.“

Ehkki Linda Tanni ise Adelheidi rolliga kergelt saavutatud võitu millekski ei pidanud, sai operetist tõeline kassatükk, mis püsis laval järjest kümme aastat. Eestis polnud ühtki suuremat rahvamaja, kus seda poleks etendatud, lisaks sellele tõid tohutu rahvamassi kokku 21 vabaõhuetendust. Täiseduga läksid ka külalisetendused Moskvas ja Kiievis.

(Järgneb)

i

MADIS MÄEMETS

blog comments powered by Disqus