Mustamäel külas olles viisin prügikotti välja ning silmasin paberikonteineril väga paksu raamatut. Sel oli venekeelne pealkiri, eesti keelde tõlgituna “Kremli legend”. Esimene mõte oli, et kas tõesti midagi Leninilt või Stalinilt, kuidas ma nii mahukast teosest midagi kuulnud pole?
Aga lehti sel raamatul polnudki, õigemini mõned üksikud, kaunilt kujundatud ornamentidega, tekstide alguses töömahukad ja keerulised tähed, vahepealsetel pärgamentlehtedel Kremli plaanid ja tornide kujutised.Tegelikult oli tegemist papist raamatukujulise karbiga, millesse oli lõigatud pudeli kujutis. Eks kunagi oli seal pudel ka, milles karbil oleva nimega alkohoolne jook.
Lugedes sain teada, et see on ametlik Kremli viin aastast 1430, mille retsepti autoriks munk Isidor, kes oli olnud tark haritud mees. Ja see oli üldse esimene vene viin, viljast tehtud ja 1982. aastal kinnitas rahvusvaheline arbitraaž selle vana joogi prioriteedi Venemaale. Räägiti muudkui retseptist, lugesin ja lootsin jõuda retsepti lahtikirjutamiseni. Seda ei leidnudki.
Aegade hämarusest on õnnestunud see viin päästa, uustootmisse saada, omaaegne peen suurepärane toobine viin. Proletariaadi esimeses muuseumis, mis avati 7. novembril 1918. aastal, oli see aukohal – elegantne imeline kristallist pudel, mis kümne aasta pärast reformimise ajal kaduma läks. Epiloogis (loe nagu romaani!) on kirjas, et esimestel nõukogude võimu aastatel lõhuti Imede klooster, pole enam proletariaadi muuseumi, Potjomkini tehast, kõik lähebki üle, ainult tähed jäävad, mille säras peegeldub kaugete mõistatuslike sündmuste helk, mis ei pruugi enam korduda…
Kui luulelisi ja romantilisi väljendeid on kasutatud alkoholi ülistamiseks! Ja minu leitud pakendki on luksuslik, hea asja vääriline!
Maal elades katusealuseid jätkub, nii olen korjanud või säilitanud vanu esemeid, üllatavaid või mõistatuslikke asju, mis ette on sattunud või taluajast jäänud. Viimase eksponaadi ostsin uuskasutuspoest. See on ilusa ornamendiga ja südamekujuline. Plaadikeste vahel on väikesed nahast lõõtsad. Kui käepidemeid liigutada, saab kuldsest torust pahvaku õhku välja puhuda! Kuninglik sepalõõts? Otsustasin ka raamatkarbi oma kollektsiooni võtta. Et pakuks kellelegi lugeda või hoopleks oma viimati loetud raamatuga, mille paksus üle 11 cm ja pikkus 30 cm! Aga neid, kes alkoholipoodidega rohkem tuttavad, haneks ei tõmba! Joogipoodidest leiabki palju huvitavat toredat disaini, vägagi ostma kutsuvaid kolmemõõtmelisi tooteartikleid, mida ainult osta ei jõua ja juuagi mitte. Tulebki leppida pakendite või taaraga, sest pudeleidki on imelisi…
Tuttav prantslane pakkus mulle just jõulude ajal 2001. aasta veini, mida oli hoidnud kaua oma keldris ja nüüd leidnud sobiva aja pudeli avamiseks. Oli hapu, aga lisasin oma isikliku tava järgi suhkrut ja kiitsin. Kahjuks tegi ta minu järgi vale järelduse, et eestlased ei oska head veini hinnata…
i
EHA NÕMM
