2017. aasta tõi metsa- ja puidutööstuse ettevõtete investeeringuplaanidega mitmeid positiivseid majandusuudiseid mitmele Eesti maakonnale. Jõgevamaa ootab suure huviga AS Lemeksi tütarettevõtte Estonian Plywood ASrajatava kasespooni ja -vineeritehase ning Baltania OÜ plaanitava biosöetehase valmimist. Pärnumaale on MetsäWood rajamas kasevineeri tootvat tehast ning Est-ForInvest uurib puidurafineerimistehase rajamise võimalikkust Tartumaal.
Kõik need investeeringud elavdavad maapiirkondade majandust, loovad sadu uusi töökohti ning aitavad luua säästvamat ja ökoloogilisemat tulevikku. Ekspordile suunatud ettevõtetel on väga oluline roll kogu Eesti majanduses. Meil pole võimalik luua maapiirkondades hüppeliselt kõrgemat lisandväärtust teenuste abil – IKT-sektor, advokaadibürood ja teised nõustamisettevõtted – need paiknevad keskustes nii täna kui tulevikus. Vabariigi presidendi majandusnõunik HeidoVitsur pööras hiljuti tähelepanu sellele, et väikeriik saab majanduse suunamisel loota vaid enda tarkusele ning arukaid tulevikku vaatavaid muutusi saab teha kõige paremini majandusbuumi tingimustes.
Kiratsevad maapiirkonnad
Kui sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta Tallinnas ja Harjumaal on enam-vähem samal tasemel kui Hispaanias tervikuna – Tallinnas isegi kõrgem – siis näiteks Jõgevamaal on SKT elaniku kohta madalam kui Rumeenias. Sisuliselt võib öelda, et Eesti rikkaim piirkond on tänaseks Lääne-Euroopa tasemel, kuid vaesemad piirkonnad Ida-Euroopa tasemel. Jõgevamaal on SKT elaniku kohta 72 protsenti madalam kui Tallinnas.
Loomulikult võib väita, et keskustes luuaksegi rohkem kasu, seal on kõrgemad palgad ning ka kõrgem elukallidus. Pole ju võimalik võrrelda pealinna kinnisvarahindu Jõgevamaaga. Osalt vastab see tõele, kuid ei tähenda, et vahed peaksid olema mitmekordsed. Näiteks Soomes on kõige vähemtootlikuks maakonnaks Kainuu, mille SKT elaniku kohta jääb kõige rikkamale maakonnale Uusimaale alla 45 protsendiga. Vahe pole neljakordne, vaid vähem kui kahekordne. Elanike arvu poolest pole Kainuu suur, seal on rohkem elanikke kui näiteks Viljandimaal. Samas tegelevad nad investeeringute püüdmisega küllalt sihipäraselt. Kainuu maakonnal on eraldiseisev kodulehekülg Invest In Kainuu, mis toimib nii soome-, inglise-, hiina- kui venekeelsena. Sarnaselt Eesti maapiirkondadele on ka Kainuu orienteeritud suuresti metsa- ja puidutööstusele.
Avatus investeeringute otsimisele
Enamik omavalitsusi tahab viia Eesti elu edasi ning on avatud investeeringute otsimisele. See on oluline. Uute omavalitsuste ametnikest peavad saama oma piirkonna parimad müügimehed. Kohalikud omavalitsused saavad tutvustada ettevõtete rajamiste võimalusi oma piirkonnas, võimaldada investoritel planeeringuprotsessiga kiiresti edasi liikuda, tehes vajalikke kooskõlastusi korrektselt ja operatiivselt. Oluline on koos ettevõtjatega tutvustada investeeringuid piirkonna elanikele, vajadusel kaasa aidata taristu väljaehitamisel. Vähemoluline ei ole kindlasti uute töökohtade tekkimise tulemusena ka elamispindade, lasteaia- ja koolikohtade vajaduste ettenägemine.
Aga kas meie omavalitsustel on pikaajaline vaade, milliseid investeeringuid soovitakse oma õuele tuua? Poliitiline mandaat pole tihti sõltuvuses investeeringute, vaid töökohtade meelitamise soovi ja võimekusega. Võib tunduda, et kohalikule omavalitsusele on lihtsam, arukam ja kasulikum kaubelda oma piirkonda riigiasutus, kui näha vaeva lisaväärtust pakkuva investeeringu meelitamisega.
Äri- ja elukeskkond moodustavad terviku
Kohalikud omavalitsused teenivad ju põhiosa tuludest seal elavate inimeste üksikisiku tulumaksult. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et näiteks Viimsi elanikud võivad küll töötada ning igapäevaselt tegutseda põhiliselt Tallinnas, kuid olles registreerunud Viimsi elanikeks, siis vaatamata infrastruktuuri tarbimisele teistes omavalitsustes, teenib suurima tulu omavalitsus, kus maksumaksja ööbib ehk Viimsis. Praegune süsteem pole läbinisti halb – see motiveerib omavalitsusi pakkuma parimat elukeskkonda. Teisalt peaksid omavalitsused olema motiveeritud pakkuma ka parimat ärikeskkonda.
Viimsi ja Tallinna dünaamikale omane paralleel võib eriti kontrastselt mõjutada kohalikke omavalitsusi uute tööstusinvesteeringute kontekstis. Omavalitsused võivad teha tubli tööd ning aidata leida ettevõtjatel parimad lahendused – aga kes saab tulu?
Tulu saab ikkagi see omavalitsus, kus tööstusettevõtte töötajad elavad ja just seepärast on oluline, et omavalitsuses oleks head elamistingimused, lasteaiakohad ning head haridust pakkuvad koolid.
Tööstus kasvatab jõukust
Jõgevamaa kogutoodang 2016. aastal oli 230 miljonit eurot. Kui biosöetehase ja vineeritehase aastane müügitulu oleks kokku 50 miljonit eurot, suureneks piirkonna kogutootlikkus võrreldes 2016. aasta tasemega üle 20 protsendi. Tegu on hüppelise muutusega. Ühegi IT-ettevõtte harukontor Tallinnast väljapool ei tooks eales nii suurt mõju piirkonna majanduskasvule.
Innovatiivseid ja keskkonnasõbralikke tehaseid on Eestile väga vaja. Tööstusinvesteeringutest peab saama selge regionaalne huvi, sest sellest võidaksid nii kohalikud inimesed, omavalitsused kui kogu riik. Riigipoolne huvi peaks olema see, et Eesti kohalike omavalitsuste ametnikud tahaksid käia tööstusele orienteeritud erakapitali investeerimisettevõtete ustele koputamas – otsima raha nii maa alt kui maa pealt, Euroopa Liidust kui ka kaugemalt. Nii oleks kohaliku ametkonna parimaks mõõdupuuks investeeringute meelitamise võime.
Tädi Maali peab saama oma silmaga näha, et investeeringud toovad kasu tema õuele. Siis antakse investeeringute meelitamiseks ka poliitiline mandaat ning on motiveeritud ka kohalik ametnik. See kõik eeldab laiemat debatti kohalike omavalitsuste rolli üle. Loodan, et tegin otsa lahti.
AIVAR KOKK, Riigikogu maaelukomisjoni esimees
