Eestlastele meeldib ennast maarahvaks nimetada – sobival juhul, mõnikord edevusest, teinekord õigustuseks. Moes on ka igasugu liigitamised, edetabelid, pingeread… Aga kes on siis praegusel ajal meil see pesueht maainimene, kui kunagised laudad on suveköökideks muundunud, kui ennemuistsel suurel kartulimaal laiutab tenniseväljak, kui tööle ja kooli käiakse mõnest vallakeskusestki lähimasse linna…
Teadagi on palju ka neid majakesi, mille korstnast tõuseb suitsu keskmiselt aprillist oktoobrini ja seejärel saabub talveuni. Millise sordi alla kuulub sealne pererahvas?
Maal on uued kontoriametnikud ootel?
Teema tõupuhtast ja linnastunud maainimesest tekkis tulisemalt päevakorda, kui tõstatati (kes mäletab, mitmendat korda juba?) küsimus igasugu asutuste kontorite maalekolimisest, mis pidavat väikeasulatesse töökohti juurde tooma ja seega ääremaastumist takistama. Karta on siiski, et nende kolivate kontorite ametnikel tuleb hakata oma töökohale järele sõitma. Või kui neil jätkub vaprust sellest keelduda ja asuda kodu lähedalt uut rakendust otsima, leitakse töötajad mõnest teisest taolisest büroost. Keegi ikka on nõus töö pärast sõitma, töökohale perega järele kolimine, mis eeldaks korteri või maja ostmist või üürimist, on väga harv erand.
Linnast välja kolinud asutus võib ju kuulutada küll, et vajab sellist ja sellist tööjõudu, aga kaheksal juhul kümnest leidub selles kirjatöös üks kaval klausel: soovitav, enamasti nõutav, varasem taolise töö kogemus.
Kohapeal elavatel endistel müüjatel, postkontoriametnikel, õpetajatel, raamatukogutöötajatel jne see enamasti puudub. Nii ei arenegi meie regionaalpoliitika loodetud suunas, vaid liiklus niigi üle koormatud maanteedel tiheneb veelgi, eriti hommikuti ja õhtuti. Ja kardetavasti suureneb ka nende poolhullude protsent, kes teiste vahel suunda näitamata slaalomit sõidavad – kiire ju!
Aga kas ta porgandit kasvatab!?
Ent olgu nende teoreetiliste uute töökohtade ja avarduva tööturuga (jälle väga kõlav, kuid kahjuks õhukeseks ja ebausaldusväärseks kulunud termin!), kuidas iganes, põhimure tundub arvamussaates raadiosse helistajatel-meilijatel olevat ikka see, kas suuremast asulast maale tööle käiv või maal elav ja linna tööle sõitev kaaskodanik ikka on see pesueht maainimene.
Kui Vikerraadio andis mõne aja eest oma kuulajaile võimaluse maale loodavate töökohtade teemal sõna võtta, siis tundus, et soliidsemas eas kõiketeadjate põhimure on hoopiski, kas maamajas elavad ning linna tööle-kooli sõitvad noored pered ikka on õiged maainimesed, sest suurt põldu nad ei pea ja laudas neil loomi pole…
Üks kõva häälega proua avaldas näiteks suurt muret selle üle, et nägi noort peret lastele suurpoest porgandikimpe ostmas. No kas te kujutate ette, ostsidki porgandit, ilmselt ise ei kasvata… Aga ostnuks krõpse või limonaadi, olnuks hästi? Proual on ilmselt endal tohutu peenramaa, kuhu ta porgandi vähemalt viies jaos maha külvab, et noori juurikaid juunist septembrini võtta oleks, sest kes ei teaks, et lastele maitseb kõige enam noor porgand, mis tavapärasel Eestimaa suvel umbes juuni teisel poolel parajas krõbistamissuuruses. Ja kui magusad on veel need niitjad juurikad, mis harvendamisel peenrast praagitakse! Just turult ja poest võib ka hiljem selliseid noori porgandeid saada. Loodetavasti on sõnavõtjal, kes saatejuhist hääle poolest üle oli, ikka olnud lastega tegemist, ja loodetavasti on ta ise ka (maa)laps olnud, lihtsalt mälu veab mõnikord alt!
Edetabelid ja sildistamised sünnitavad sallimatust
Edetabelid on meil justkui liiga populaarsed. Valime aasta õppijaid, töötajaid, ülemusi ja alluvaid… Lastele korraldame kah võistlusi, et kes ikka ilusam ja terasem. See õhutab teisi arvustama-hindama, sünnitab paraku ka stressi ja sallimatust. Kas on ikka vaja jälgida, mida keegi ise kasvatab või mida poest ostab, ning talle sellest lähtuvalt silti külge kleepida? Kas pole tore, kui mõnele memmele-taadile satub maakohas naabriks noor abivalmis pere, kes vanainimeselegi kaugemalt toidukraami või ravimid kätte toob, keerulisemaid bürokraatiatõkkeid ületada aitab? Kes on lõppude lõpuks õigem ja parem maainimene, kas see, kes loomakarju peab, kuid oma hoolealused aeg-ajalt söögi-joogi ja abita jätab, või see, kel vaid krantslane või nurrmootor seltsiks, kuid see-eest hoitud ja paitatud?
Selle kõigega seoses veel üks ketserlik uitmõte nendesamade süüdimatute teemal, kes laudatäite kaupa loomi piinavad. Meil on kõiksugu ametkondi, rakkerühmi, statistikuid ja muid tegelasi. Kui neist mõnigi näiteks kord kuus oma laua tagant välja tuleks, et teha ootamatut pistelist kontrolli lautades ja karusloomafarmides, peaksime riigina vähem häbenema, et meie hulgas on kahejalgseid, kes inimese nime ei vääri.
KAIE NÕLVAK
