Tuttavaga kohtudes ootad vastust küsimusele, et kuidas läheb. Valitsus on pea kaks kuud toiminud. Kas on võetud suund lubaduste täitmisele?
Lubadustekontor suleti ööl vastu 1. märtsi. Lubadused, mis ei rääkinud kütteõliga kütjatele olulisest kulude kasvust, maainimesele kauplusse pääsemise kallinemisest kuuluvad täitmisele maksude suurendamise hinnaga, tarbimise kallinemisega. Üks koalitsioonipartner kõneles valimispropagandas hoopis sellest, et raha on olemas. Kui nii, siis miks selline tarbija taskusse pugemine? Kuigi koalitsioonilepe räägib, et heaolu ja sissetulekute suurenemise tagavad majanduskasv, soodne ettevõtluskeskkond ja Eesti inimestesse panustamine, leitakse lubaduste kate maksude tõstmisest. Väärtustame majanduskasvu soosivat maksupoliitikat, ütleb kolme erakonna ühisdokument. Väärtustatud on maksupoliitikat tõesti – aktsiiside osas, kuid kas see majanduskasvule kaasa aitab, on vägagi küsitav. Ettevõtjate arvates isegi mitte küsitav. Pealegi tundub, et valijaid peteti, kuna lubadustes ei olnud juttugi aktsiiside tõusust küttele, käibemaksuerisuste kaotamisest majutusasutustele. Kas valijaid peteti või ei, sellele jättis peaminister valitsuse infotunnis vastamata.
Sisejulgeolek toetub rahvusele ja kultuurile
Kui lugeda koalitsioonilepet, siis Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsusliidu eesmärgiks on kindlamini kaitstud Eesti nii oma rahva kaitsetahte kui tugevate liitlassuhetega. Eesti riigi iseseisvuse hoidmine, eesti keele ja kultuuri säilitamine on valitsusliidu ühine eesmärk. Just see teine lause oleks pidanud olema eesmärk, sest Eesti Vabariigi Põhiseadus sõnastab riigi põhiülesande rahvuse ja kultuuri säilimises. Ei saaks olla teist eesmärki. Rahva kaitsetahe ja liitlassuhted on vahendis vahendid riigi peaülesande täitmiseks. Rahvus ja kultuur – need on väärtused, millele saab toetuda meie sisejulgeolek, millest oleneb kultuuriruumi elujõulisus, kommunikatsioonikeskkonna kvaliteet, ühiskonna sidusus. Rahvuslikud väärtused on need, mis teevad meid eestlasteks. Väärtused on kesksel kohal ja nende asemel mõne muu üksiku ühiskonna valdkonna esilekergitamine lõhub sidususe ning viib ka meie kaitsestrateegia kokkuvarisemiseni.
Tuge vajavad ka õpetajad
Väärtuste kujunemisel on oluline koht koolil, lasteaial. Kuidas käib meie kooli käsi? Hästi! Seda kinnitavad PISA testid. Kuid jätkub ka küsimärke. Mida ja kuidas õpetada, hinnata? Arvutid, käsitsi kirjutamine ja suuline vastamine. Erivajadustega lapsed. Tugistruktuurid ning raha nendele. Kas jätkub?
Kas HEV lapsed on haridusministeeriumi või sotsiaalministeeriumi probleem? Lapsed on nende mõlema probleem. Nii et koostööd on vaja teha.
Lastele pööratakse tähelepanu, kuid tuge vajavad ka õpetajad kasvatamatute laste kasvatamisel.
Punktist 13.36 saab koalitsioonileppest lugeda “Kaalume kooli töötajatele suuremate õiguste andmist kooliturvalisuse suurendamiseks.” Tore, kui vähemalt kaalutakse. Ehk jääbki kaalule. Õpetajate turvalisus on vist veel tähtsam ja olulisem kui Eesti keskmisest kõrgem palk. Muidugi on palk oluline, et muuta õpetajaamet veidigi konkureerivaks tööjõuturul, tuua õpetajate keskmine vanus allapoole (OESCE riikides 44 aastat, meil jõudnud 48 aastale). Palgad on tõusnud, kuid mitte mõjusal määral. Minister Aaviksoo ajal tõus 11,9 protsenti, Ossinovski ajal 12,5 protsenti, kas nüüd 13? Ennaktempo on võrreldes üldise palgakasvuga olnud, kuid õpetajaametit pole see veel konkurentsivõimelisemaks muutnud.
Probleem on ka huvikoolide, lasteaiaõpetajate palkadega. Kuna lasteaias õpetajatele palgaraha niigi napib, on leitud lahendus, et rühmas ei pea enam kaht õpetajat olema.
Kõigile on selge, et meie kliimavöötmes on kooli- ja lasteaiahoonete ülalpidamine kallis. Kallis ja vajalik on ka iga laps, iga haritud noor inimene. Seepärast on haridus koht, kus oleks vaja ühiskondlik, erakondadeülene, kogu rahvale teadaolev kokkulepe, mis kindlustaks stabiilse arengu hariduse valdkonnas.
Sellise leppe ja planeerimise vajakajäämist iseloomustab ilmekalt meie nimeka Aleksandrikooli järglasega toimuv. Remontisime, laiendasime, kulutasime hulga eurosid, jätsime pooleli, sest tuli mõte lõpetada. Kuigi olid kunagi ka kavad just teha seda, mida ütleb koalitsioonileppe punkt 13.48 – “Süvendame koostööd gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste vahel, et suurendada mõlema võimalusi õpilastele valikute pakkumisel”. Ning 13.52 – “Soodustame 35-aastaste ja vanemate täiskasvanute ümberõpet kõrg- ja kutseharidussüsteemis”. Ka see toimis. Minister Ligil on veel võimalus kool päästa ja piirkonnale tekkiv kahju ära hoida.
Põhjalikum, kui kunagi varem sai lepe, mis peaks juhtima meid järgmised neli aastat kindlalt edasi põhjamaade, mitte põhja suunas. Elame – näeme!
RAIVO PÕLDARU, riigikogu EKRE fraktsioon
