Nagu mullugi, jäi Betti Alverile pühendatud luulepäevade “Tähetund” peapreemia tänavu taas Jõgevale. Siinse kooliteatri Liblikapüüdja lavastus “Kapten Oleander” kinkis publikule selle ime, mille pärast teatrit armastatakse.
Nagu ühes varasemaski leheloos öeldud, kandis Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur Betti Alveri ballaadi “Kapten Oleander” lavale toomise mõtet endaga päris mitu aastat kaasas. Nüüd, kui teatri vanemas trupis äkki suur poiste ülekaal tekkis, oli aeg mõte teoks teha: “Kapten Oleander” on ju meeste lugu. Et kõik kaheksa noormeest peavad viisi ja mõned neist oskavad ka pilli mängida, sai Lianne täita oma teisegi unistuse: kasutada lavastuses laulu ja elavat muusikat. Tulemuseks oli midagi sellist, mida “Tähetunni” ringkondades kindlasti veel kaua mäletatakse.
“”Kapten Oleander” oli ülimalt terviklik lavastus: muusika, misanstseen, kompositsioon, visuaalne pilt – kõik toetasid üksteist. Ning kõik näitlejad teadsid oma ülesannet ja töötasid terviku heaks,” iseloomustas võidulavastust žürii ehk Akadeemia liige, näitleja, lavastaja ja pedagoog Garmen Tabor.
“Kapten Oleandri” kesksetel tegelastel, nimiosalist kehastanud Sten Siirakul ja tema poega kehastanud Einar Susil oli “Tähetunni” lõpetamisel võimalus vastu võtta ka näitlejapreemia. Einar tunnistati koguni luulepäevade parimaks meesnäitlejaks. Parima naisnäitleja tiitel läks küll Viljandi gümnaasiumi truppi, ent selle saaja, Kristin Prits, elab tegelikult Põltsamaal.
“Parima naisnäitleja tiitel oli mulle suur üllatus,” ütles Kristin, endal silmad õnnest märjad. “Ja need kaks päeva “Tähetunnil” olid imelised.”
Kristini tulevikuunistusedki on seotud teatriga, ainult et mitte sõnalavastusteatriga: ta tahab saada ooperilauljaks.
“Tähetunni” tänavuses kaheksaliikmelises Akadeemias oli ka üks uus liige: tuntud teatrikriitik Margus Mikomägi.
“Tihti räägitakse, et tänapäeva noored ei loe enam ega pea midagi oma rahvast, kodukohast, keelest ja kultuurist. Aga siin ma näen hoopis vastupidist! Siin loovad noored loovad ühiselt eesti vaimsust,” sõnas Margus Mikomägi.
Tema sõnul on maailmas praegu kõige rohkem puudu tunnetest: kaastunde eri varjunditest, armastusest jne. Ning luuleteatrit tehes saab neid kasvatada.
Garmen Tabor ütles “Tähetunni” kahekümne viie aastasele traditsioonile mõeldes, et see on liigutav ja võimas.
“Need noored, kes “Tähetunnil” on käinud, on midagi nii olulist ellu kaasa saanud, et suudavad oma juurtetunnetuse ja kultuuri säilitada ka Austraalias või Uus-Meremaal. Luulepäevad tuleb kindlasti elus hoida,” arvas Garmen Tabor.
Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur, kes 1993. aastast “Tähetunni” korraldamisel eestvedaja olnud, ütles neile aastatele tagasi vaadates vaid ühe, aga tabava lause: “See on pool minu elu.”
Võidetud auhindade kõrval tegi talle heameelt see, et Liblikapüüdja eri truppides tegutsevad 95 last lõid kõik kui üks mees kaasa “Tähetunni” korraldamisel: kes saaliuksel valvates, kes koolimaja sööklas abiks olles jne.
“Minu vana hea Liblikapüüdja on tagasi,” kinnitas Lianne.
Tänavusel “Tähetunnil” lõi kaasa viisteist truppi kuueteistkümne luulelavastusega, mis põhinesid Betti Alveri luulel. “Tähetunni” korraldas MTÜ Tähetund koostöös Jõgeva kooliteatriga Liblikapüüdja ja Jõgeva põhikooliga.
RIINA MÄGI
