Täna õhtul Voore põhikooli aulas toimuval Eesti Vabariigi 98. aastapäevale pühendatud aktusel antakse Voore vabatahtliku päästekomando pealikule Kaljo Lalinile üle Saare valla aukodaniku tiitel. Enne teda on selline tiitel omistatud seitsmele inimesele.
Kaljo Lalin on pärit Kudinalt. Voore kanti asus ta elama 1963. aastal, kui lõpetas Tartus autokooli: temast sai siis Lembitu kolhoosi autojuht. Seda ametit pidas ta aastakümneid, käies sealt vahepeal siiski ka “hüppes”.
“Sõitsime paar aastat koos abikaasaga Jõgeva tarbijate kooperatiivi autolavka peal, ent see eakas sõiduriist hakkas lagunema ja taastamist ei peetud otstarbekaks,” meenutas Kaljo Lalin.
Vabatahtlikuks tuletõrjujaks hakkas ta juba sünnipaigas Kudinal. Tema esimene, 1962. aastast pärit tule kustutamise kogemus oli dramaatiline: Kallaste kesklinnas süttis puumaja. Tukid lendasid tuulega linna äärde ning seal läksid üksteise järel põlema kaksteist maja.
“Komandosid saadeti kustutama lähemalt ja kaugemalt. Vett võeti otse Peipsi järvest. Rand oli pumpasid ja voolikuid täis,” meenutas Kaljo Lalin.
Tema esimene tuletõrjuja-päev lõppes puändiga: õnnetu müürilt kukkumise ja maandumisega haisvasse lampkasti. See ei võtnud noorel mehel siiski ära isu tule tõrjumisega tegelda. Nüüdseks on tal vabatahtliku ja kutselise päästja staaži ühtekokku üle 53 aasta. Lembitu kolhoosis sai temast üsna ruttu majandi tuletõrjesalga juht. Hiljem kasvas sellest aga välja riiklik päästekomando.
Kui Voore päästekomando 2000. aastal suleti, tekkis küsimus, mis saab edasi. Et vallal oli olemas kaks päästeautot (üks neist oli varem Voore, teine 1999. aastal suletud Kääpa komando käsutuses) ning ka meestel jätkus endiselt tahtmist piirkonna turvalisust tagada, otsustati Voorele luua vabatahtlik tuletõrjeselts. Ühiskondlik surve oli ka tugev. Kaljo Lalin meenutas muiates, kuidas mõned kohalikud vanemad prouad tal nööbist kinni võtsid ja ütlesid: “Kui sa, Kaljo, tuletõrje ära hävitada lased, siis me kohitseme su ära.”
Kui tõsine oli oht, et prouad öeldu ka teoks teevad, kes seda oskab öelda, aga Voorel asutatust sai üks esimesi uuema aja tuletõrjeseltse Eestis. See tähendas, et asutajatel polnud kelleltki “šnitti võtta”. Mõni ime siis, et seltsi põhikirja kõigile nõuetele vastavaks viimistlemine terve aasta aega võttis.
“Toonane vallavanem Jüri Morozov toetas meid tookord kõvasti. Tänu tema kaasabile sai ka põhikiri lõpuks kinnitatud,” ütles Kaljo Lalin.
Uus depoo
Tänu vallavalitsusele sai Voore Tuletõrje Seltsi mehitatud vabatahtlik komando ka korralikud ruumid. Vallavalitsus ostis kohalikult põllumajandusühistult ära tüki maad ja mõned garaažiboksid ning 2009. aasta sügisel avati seal uus tuletõrjedepoo. Ruumide kordategemiseks saadi PRIA kaudu toetust maaelu arengukava külade uuendamiseks ja arendamiseks mõeldud meetmest. Samal ajal saadi juurde ka kolmas auto — Magirus-Deutz. Kui Voore mehed selle Värskast ära tõid, polnud sellel õigeid pidureid ning siduri surveketas oli ka pooleks. Nüüd on vanake Magirus, kel tiksumas juba viiekümne kuues tööaasta, päris kenasti korras. Lisaks sellele on komando käsutuses üks GAZ-66-tüüpi päästeauto, millele lasti mõned aastad tagasi Tamsalu EPTs sahk ette teha, ning Mercedes-tüüpi redelauto. Mõlemaga osutatakse aeg-ajalt ka teenuseid. Sahaga saab Saare Vallavara tellimisel teid, platse ja parklaid puhastada, redelautot läheb vaja ohtlike puude eemaldamise, katuse lappimise või kõrgema jõulukuuse kaunistamise juures.
Mõnikord on vabatahtliku komando väljakutsetes pikem paus, siis tuleb aga tavaliselt jälle mingi aeg, mil tihemini väljas tuleb käia. Suurema lumesaju või tormi järel tuleb näiteks teele langenud puid kõrvaldada. Kevadiste kulupõlengute arv on aga õnneks langenud, sest karmi trahvi hirmus enam naljalt kulu kallale ei minda. Ettevaatamatusest tingitud kulupõlenguid tuleb aga ikka ette. Kustutada tuleb muidugi ka hooneid. Nii mõnigi oma kandi inimene või ettevõte võlgneb vabatahtlikele tänu oma vara säilimise eest. Lisaks sellele teevad vabatahtlikud ennetustööd: külastavad kodusid ja kutsuvad lapsi kord aastas lahtiste uste päevale.
Voore Tuletõrje Seltsil on tosin liiget. Nende hulgas on ka üks õrnema soo esindaja. Pidevat valvet depoos pole. Kui Voore komandot appi on vaja, helistatakse Kaljo Lalinile ja tema edastab väljakutse järgmisele mehele, kes asub väljasõitvat seltskonda komplekteerima. Pealik ise tõttab aga depoosse autot valmis sättima. Päästeametiga sõlmitud lepingus on kirjas, et välja peab sõitma vähemalt kolm meest, ent soojemal ajal läheb kaasa tavaliselt rohkem: Magirusele mahub peale seitse meest. Mõni mees on vahel isegi pahane, et teda kaasa ei kutsutud.
“Aga uusi inimesi on komandosse siiski raske juurde meelitada. Nooremad mehed on ju enamasti Soome tööle läinud,” ütles Kaljo Lalin.
Kaks suguvõsa
Tema enda kaks poega ja kaks pojapoega on siiski Eestis ning nemadki löövad kaasa Voore vabatahtlikus komandos. Üks pojapoeg kavatseb aga lähiajal veel komandoga liituda. Ka teise päästeauto juhi Üllar Maasingu kolm poega on tuletõrjeseltsis. Nii et kahe suguvõsa toel Voore komando põhiliselt püsibki.
Kaljo Lalinit teatakse aga ka kuldsete kätega puutöömehena. Tema valmistatud on näiteks teenekale arstile Kaljo Talussaarele pühendatud pink, mis paigaldati ETV saatesarja “Iga pink räägib loo” käigus 2012. aastal Maarja-Magdaleenasse. Ka Palamuse vabatahtlik päästekomando sai oma esimeseks sünnipäevaks Kaljo Lalini meisterdatud istepingi. Ta teeb ka tubast mööblit, uksi-aknaid ja muud. Puutööks vajalikud riistad muretses ta siis, kui lehmapidamine enam ära ei tasunud. Niikui mõne looma jälle lihakombinaati viis, ostis saadud raha eest hea tööriista. Kui laut tühjaks sai, oli töökoda sisustatud ja meisterdamine võis alata.
Kaljo Lalin on ka kõva jahimees. Ta kuulub Kullavere jahiseltsi. Huvitaval kombel on nii läinud, et jahi ajal pole talle kunagi väljakutset tulnud, küll aga on ta nii mõnigi kord pidanud kiiruga ära jooksma sünnipäevalaua tagant või saunalavalt. Laetud ja sisselülitatud telefon on Kaljo Lalinil alati taskus.
Talle teeb rõõmu see, et Eesti ühiskond on hakanud vabatahtlikest päästjatest rohkem lugu pidama. Ent lugupidamisest üksi on vähe, uut tehnikat oleks ka ikka vaja.
“Magirus sõidab praegu küll, aga 55 aastat on masina jaoks ikka väga kõrge iga. Päästeameti koordinaatorid, kes mõni aeg tagasi siin käisid, tunnistasid ka, et meil oleks uut autot vaja, aga siiamaani pole me seda veel saanud. Loodame, et tuleval aastal,” ütles Kaljo Lalin, keda kaks aastat tagasi tunnustati ka Jõgevamaa Hõberistiga. Nüüd siis lisandus sellele oma valla aukodaniku tiitel.
: RIINA MÄGI
