Juba järgmisel neljapäeval ehk esimesel suveõhtul astub Paduvere talumuuseumi lavalaudadel üles Eesti rokkmuusika lipulaev Terminaator. Ansambli eestvedaja Jaagup Kreem tunnistab, et ta on hingelt padurokkar, kelle arvates on „Termika” paremad päevad alles ees.
„Olen väga õnnelik, et meil on selline bänd ja et meil on selline publik. Ju siis teeme õiget asja, et see on aastaid püsinud,” ütleb Jaagup Kreem usutluses Vooremaale.
Ansambel Terminaator on 31 aastat vana, kuid on jätkuvalt igihaljas ja läheb noortele hästi peale. Millest selline fenomen?
„Ma olen ise ka sellele korduvalt mõelnud ja arvan, et see on siirus ja ausus, mis on meie bändi alati saatnud. Me teeme seda, mis meile endale meeldib, ja me ei jookse kaasa igasuguste moevooludega. Oleme hoidnud oma liini ja tekste kirjutan ma ka vastavalt sellele, mida ma näen või olen elus ise kogenud. Kõik see kokku ongi see põhjus, miks oleme nii kaua vastu pidanud. Arvan, et me pole veel õiget hoogu sissegi saanud ja püssirohtu on salves kõvasti.
Ja ülimalt tähtis on muidugi see, et me ei tee kunagi endale allahindlust. Kui kasvõi üks inimene on ostnud meie kontserdi pileti, me ikka mängime ja anname endast sada protsenti. Me ei esine kunagi pika hambaga, et saaks kaelast ära.“
Terminaatori sünnipäevaks on nimetatud 24. veebruari 1987. Kas selline kuupäev sattus alguseks juhuslikult?
„Algus sattus lihtsalt sellele päevale. Tõtt-öelda läks mul ajaarvamine 1997. aastal sassi, kui hakkasime oma meelest tähistama ansambli 10. juubelit ja andsime välja ballaadide plaadi. Tegelikult alustasime 1988. aastal, nii et sel aastal oleks taas põhjust juubelit tähistada. Kuid see pole nii oluline. Aasta siia-sinna.“
Teil on palju hitte, kuid tõeline ansambli visiitkaart on „Juulikuu lumi“. Kuidas see sündis?
„See on imelik jah, sest tegelikult olen kirjutanud palju lugusid. Kui me 1994. aastal panime kokku oma esimest kassetti ja läksin oma „Juulikuu lumega“ poiste ette, siis tehti imelikke nägusid ja lugu praagiti kohe välja. Kui mõned aastad hiljem oli meil bändis verevahetus, algkoosseisu mehed läksid oma teed ning bändiga liitus Elmar Liitmaa, siis oli meil uusi lugusid vaja. Elmar siis ütles, et too kõik oma lood välja, mis sul olemas. Nii otsisin uuesti välja ka „Juulikuu lume“ ja seekord läks see kohe loosi. Sama tähtis kui see tekst on selle laulu puhul ka meloodia, millele krooniks oli Elmar Liitmaa ideaalne kitarrikäik. Da-da-da-daa… Ilma selleta poleks see laul midagi.“
Kas Terminaatori algkoosseisust oled sina ainus jätkaja?
„Jaa. Elud teevad oma keerdkäike. Kõiki, kes me alustasime, pole ka enam elavate kirjas. Kuidagi läks nii, et kui Elmar Liitmaa tuli, siis minul oli õudne kihk jõuda kuhugi kõrgemale, kaugemale või kiiremini, kuidas seda öeldakse. Nii on aegade jooksul tuldud ja mindud. Ja mis seal salata, mõnigi verevahetus on toimunud alkoholi süül. Kui bänditegemine hakkab joomist segama, siis on midagi viltu. Eks me kõik ole bändis tuliveest läbi käinud ja moraali siin lugeda pole õige. See oli muidugi üheksakümnendate meeleolu.
Aga tänapäeval on olukord hoopis teine. Olen praegu 45 aastane ja kui ma režiimi ei peaks, siis ei jaksaks ma ka kontserte enam anda. Pidu meeldib meil nüüdki pidada, kuid mina isiklikult käin pidevalt jooksmas, samuti jõusaalis, hoian ennast vormis. Eks igaühel meist ole omad pahed. Distsipliini tuleb aga hoida, seda enam, et „Termikas” on meist enamikule peamine sissetulekuallikas.“
See on ju ränk töö päevast päeva ringi sõita ja esineda?
„Loomulikult. Kogu selle töö protsessi juurde kuulub esinema sõitmine, tehnika üles seadmine, esinemine, pärast jälle kõik vastupidi. Ainuke lõbu selles protsessis ongi see laval olemise aeg, see polegi enam nagu töö. Kuigi ööklubis pool kaks öösel peale minna on ikka ränk küll.“
Palju teil aastas esinemisi on?
„Suurusjärk kusagil 120 või natuke rohkem. Seda ei ole justkui nagu väga palju, sest aastas on 365 päeva, kuid tegelikult on seda ikka piisavalt. Kõik nädalalõpud aasta lõpuni on kinni, järgmine suvi on kinni. Ka nädala sees.
Kuid igal kevadel ootame suure ärevusega suve, et tuleksid välimängud. Samamoodi, nagu suve lõpus ootame sügist, et hakkaks pihta klubihooaeg. Suvepeod on vajalikud juba seepärast, et niimoodi saame endale noort publikut juurde kasvatada, kui isad-emad tulevad kontserdile oma lastega. Inimesed näevad, kui raevukalt või tõsiselt me võtame igat esinemist, siis see ongi väikesele kontserdi külastajale meeldejääv elamus, mida ta tahab hiljem uuesti kogeda. Me oleme saanud oma fännidelt nii palju kirju sisuga umbes: „Täna olen ma 20 aastane, kuid esimene kokkupuude „Termikaga” oli 11 aastat tagasi, kui käisin teie kontserdil. Täna õpin juba ise kitarri.“ Jube mõnus on seda lugeda, et oleme andnud kellelegi inspiratsiooni muusikaga tegelemiseks.“
Te ei pelga sellepärast ka esinemisi väikestes kohtades?
„Ei, kindlasti mitte. Igal aastal avastame Eestimaal mõne uue paiga, mis ainult lisab värvi. Näiteks Jõgeval oleme avastanud endale sellise meeldiva koha nagu Laisholmi pubi. Kaks korda oleme seal esinenud ja rahvas on kohe peoga käima läinud. Seepärast on ka Jõgeva publik meile tuttav ja loodan, et nad tulevad ka neljapäeval meid kuulama-vaatama. Nii et ootan isiklikult väga Paduveres esinemist.“
Soovi saada rokkstaariks teadvustasid sa enda jaoks juba koolipoisina Helsingis elades. Aga millal see hetk siis saabus, kui sa olid valmis rokkstaar?
„Päris esimesena meenub, et kui me Tallinna 10. keskkoolis tegime oma esimese avaliku kontserdi, siis lõikusin kodus paberist pileteid ja kirjutasin igaühele peale üks rubla. Tegin neid sada tükki ja arvasin, et aitab küll. Aga pärast pidin veel kümme tükki juurde tegema, nii et saime esimese kontserdiga 110 rubla.
Aga see oli vist 1991, mil me võitsime Terminaatoriga ära Makarovi korraldatud noorte rokkbändide võistluse ja auhinnaks saime õiguse mängida Rock Summeril. Mängisime seal B-laval ja meid kogunes vaatama viis-kuus tuhat inimest. See oli ikka võimas tunne. Nii et meile tuli see edu ja tuntus kuidagi väga äkki.
- aastate algus tõi sellise tunde, et midagi on nüüd olemas. Kui inimesed hakkasid sinu kirjutatud laulude sõnu kaasa laulma. See oli märk, et oleme midagi õigesti teinud.“
Millisena Eesti muusikamaastik sulle täna paistab?
„Nii ja naa. Ma isegi imestan, kui vaatan, et meid käib kuulamas nii palju rahvast. Ööklubid on täis, kontserdid samuti. Suuri uusi eestikeelseid rokkbände ei tule vist eriti peale. Ikka oleme meie Smilersiga kahekesi need, kes peavad tulema ja päästma. Kuigi tegijaid ja häid esinejaid on Eestis siiski piisavalt.“
Teie olete raudselt eesti keeles laulev bänd. Kas see ei ole takistuseks saanud?
„Jah, ei ole probleemi. Need, kes vastupidist väidavad, ei ole kas eesti keeles läbi löönud või ei valda nad eesti keelt piisavalt hästi ega leia sobivaid tekste. Eesti keel on maailma kõige ilusam keel ja sobib laulmiseks väga hästi. Mina eesti keeles laulmisest ei loobu. Olen ka bändi poistele öelnud, et parem olla Eestis number üks kui laias maailmas 4765.“
Sel kevadel lõi laineid uudis, et sa loobusid sotsiaalmeedia kasutamisest. Kuidas see sind mõjutanud on?
„Nii ma otsustasin ja nüüd ei ole mul enam isegi meeles, et olen seal kunagi olnud. Facebookist loobusin täielikult, kuigi instagram on olemas, aga ma ei kasuta seda. Mõnus on, sest aega jääb muude asjade jaoks oluliselt rohkem Ainuke hetk, millal ehk tunned FB järele kiusatust, on reisil olles, kui tahaksid nähtut jagada.”
Millised on plaanid pärast jaanipäeva?
„Lendame bändiga kohe Kanadasse, kus esineme Torontos väliseestlastele. Sest minu isapoolne sugulane Robert Kreem oli see mees, kes 1972. aastal pani Torontos aluse ülemaailmsetele Eesti päevadele ehk ESTOle. Ma isegi imestasin, et paljud eesti ansamblid on seal esinemas käinud, kuid meie polnud sinna veel jõudnud.“
Kaua Terminaator jätkab?
„Nii kaua, kui saame ise sellest tööst vaimset rahuldust. Kui lõpuks ära väsid, siis tuleb teha midagi muud ja kõrvale astuda. Mind aga rõõmustab teadmine, et ükskõik, kui vanaks ma saan, on Sal-Saller minust ikka seitse aastat vanem. Siis vaatan, et mul on ikka veel aega, vähemalt seitse aastat…“
TIIT LÄÄNE
