|
|
Palamuse rahvamajas anti üleeile Eesti Draamateatri näitlejale Jan Uuuspõllule üle Oskar Lutsu huumoripreemia nime kandev stipendium. Kui laureaat preemiasumma suuruse — 3965 eurot ja 55 senti — teada oli saanud, ütles ta mõtlikult: “See pole naljanumber.” |
Palamuse rahvamaja saal oli möödunud pühapäeva pärastlõunal publikut pilgeni täis. Kui Jan Uuspõld lavale tuli, teatas ta kõigepealt, et tal puudub üldse huumorimeel ja talle ei meeldi ka üldse suure rahvamassi ees esineda. Et ta seda ikkagi teeb, olla seotud sellega, et talle meeldib, nagu eestlastele enamasti ikka, “sadomaso värk”. Publik Uuspõllu väiteid ilmselt väga tõsiselt ei võtnud. Kui laureaat enda improviseeritud tekstilt sujuvalt Rein Paku omale üle läks (Monoteatri tükki “Miks mina?” näinutele tulid need kindlasti tuttavad ette), pugistati saalis ikka päris mõnusasti naerda.
Hiljem tuli laureaadil traditsiooniliselt rahvamaja juhataja Ivar Vinkmanni küsimustele vastata. Vastustest ilmnes näiteks, et Uuspõld ise peab oma tähelepanuväärsemateks rollideks Felix Humble’i rolli Vanemuise lavastuses “Mesimees” ning Osvald Alvingu, Narri ja Jon Hreggvidssoni rolli Eesti Draamateatri lavastustes “Kummitused”, “Kuningas Lear” ja “Islandi kell”.
“Neid rolle tuli mängida teatavalt hulluse tasandilt,” ütles Jan Uuspõld. “Osvald Alvingina olin laval suisa nagu veritsev haav. Sellist asja mängida on tervist ja karmat kahjustav, aga mul on hea meel, et sain seda teha. Nautinud olen ka kõigis Priit Pedajase lavastustes kaasategemist. See, mida Pedajas ühes või teises tükis või rollis näeb ning kuidas laval atmosfääri luua oskab, on imeline.”
Oma parimaks kolleegiks peab Jan Uuspõld garderoobikaaslast Mait Malmsteni: temalt on palju õppida ja tema märkusi tasub alati arvestada.
Viimasel ajal on Jan Uuspõld Eestimaal palju ringi rännanud monotükkidega. Ivar Vinkmanni küsimusele, mis on monoteatri võlu, vastas Jan Uuspõld, et see võlu seisneb vahetu suhtlemise võimaluses publikuga.
“Režiiga trupiteatri puhul on näitleja ja publiku vahel nn neljas sein, monoteatri puhul see puudub. Monotükis ma ei esitagi monoloogi, vaid pean tegelikult publikuga dialoogi,” ütles Jan Uuspõld. “Üksi laval olles võin teksti käigu pealt muuta. Kui laval oleksid ka partnerid, tõmbaksin neil nii talitades n-ö vaiba jalge alt ära, aga üksi võin vabalt improviseerida.”
Improviseerida saab muidugi ka koos lavapartneritega, ent Uuspõld tõdes, et selliseid partnereid, kes improvisatsiooniga kaasa tuleksid, on üha raskem leida. Sellepärast, et näitlejate elu on muutunud üha “asisemaks”. Kui Uuspõld 1998. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli lõpetamise järel teatrisse tööle läks, ajas ta tihti mõne oma lavapartneriga enne või pärast etendust tundide kaupa juttu. Mõnikord hommikuni välja. Selliste pikkade jutuajamiste tagajärjel tekkinud vaimne ühtsus võimaldas laval koos improviseerida. Nüüd on keeruline sellist ühtsust saavutada, sest kellelgi pole aega hommikuni maailma asjade üle arutada, sest hommikul on vaja seriaalivõttele või reklaami lugema tõtata.
“Oleme võib-olla professionaalsemad kui 15-20 aastat tagasi, aga oleme oma “asisuse” tõttu kindlasti ka midagi kaotanud. Ent hala ei aita. Kõik võimalused tuleb realiseerida ikkagi selles hetkes, milles praegu viibime,” sõnas Jan Uuspõld.
Suur osa publikust peab teda eelkõige naljameheks. Ning tal endal pole n-ö klouni rolli vastu midagi.
“Saalis kõlav naer on tegelikult lisaväärtus. Samas pole minu jaoks oluline see, et inimesed lihtsalt naerda saaksid, vaid et nad saaksid kõrva taha panna midagi, mis aitaks neil meid iga päev ümbritseva hullusega hakkama saada. Koomikul on tegelikult hingeabilise roll. See on ambitsioonikas roll, aga ma püüan sellega toime tulla.”
Jan Uuspõllu elus on olnud ka selliseid perioode, mil ta teatrikriitikutele vähem ja kõmuajakirjanikele rohkem kõneainet on andnud. Alkoholi suhtes kehtib tal praegu nulltolerantsi põhimõte.
“Alkohol on stiihia, mida ma ei valda. Ma ei tea ussisõnu, millega seda stiihiat taltsutada. Seepärast on minu ainus võimalus sellest üldse eemale hoida,” kinnitas Uuspõld. “Paljud minusarnased ei julge peeglisse vaadates tunnistada, et nemad ei võta viina, vaid viin neid. Püüan neile heaks eeskujuks olla.”
Jälle suurem kui mullu
Oskar Lutsu huumoripreemia 26. laureaadil Jan Uuspõllul tuli oma eelkäijate eeskujul “üle elada” laureaadiks löömise tseremoonia, mille viisid läbi Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev ja Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi pedagoog Aili Kalavus.
Oskar Lutsu huumoripreemiana üle antav rahasumma koguneb teatavasti eraiksikute, ettevõtete ja organisatsioonide annetustest, seega pole selle summa ette teada. Üleandmistseremoonial on rahvas alati põnevil: kas summa on jälle suurem kui mullu? Senini on ikka olnud ja oli ka sel aastal. MTÜ Sokuturi (just see MTÜ on stipendiumi väljaandmise eestvedaja) esindaja Valdi Reinas võis uhkusega nentida, et kokku saadi ligemale 600 eurot rohkem kui mullu ehk 3965 eurot ja 55 senti. See summa oli pidulikuks hetkeks juba laureaadi pangakontole üle kantud. Nii et rahaümbriku asemel võttis Uuspõld vastu teistlaadi kingitusi: Palamuse vallavanemalt Urmas Astelilt Ahti Seppeti loodud väikeskulptuuri, mis kujutab kolmveerandit õuna, maavanem Viktor Svjatõševilt ahjuroobi, mis mõeldud tõsielu ja huumori õiges vahekorras segamiseks, ning Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktorilt Arne Tegelmannilt sulepea, mille korpusele graveeritud Oskar Lutsu autogramm.
“Olen väga õnnelik ja tänulik,” sõnas Jan Uuspõld. “Sellist preemiat on suur au saada. Ning siinne jätkusuutlik ühistegemise mudel võiks olla kõigile eeskujuks. Sellisest ühistegevusest on mitmel pool Eestis suur puudus.”
Oskar Lutsu huumoripreemia üleandmist näitas ka Eesti Rahvusringhäälingu üleeile õhtune uudisteprogramm “Aktuaalne kaamera”. Tallinna Televisioon näitab pikemat saadet huumoripreemia üleandmisest 11. mail kell 20.15.
i
RIINA MÄGI
