Esivanematel oli pihlakas püha puu

Eestlased, samuti nagu ka mitmed teised Euroopa rahvad, peavad pihlakat pühaks puuks. Levinud legendi järgi olnud Jeesuse rist kokku pandud pihlakast, kadakast ja lodjapuust. Seega põlvneks pihlaka pühadus nagu ristiusu ajast. Tegelikult ulatuvad aga selle tõdemuse juured palju varasemasse aega. Juba Rooma õpetlane Plinius nimetas pihlakat pühaks.


Eesti rahvaluulearhiivis on suur kogus pihlakaga seotud rahvapärimusi, mida kuidagi Jeesuse ja ristiusuga seostada ei saa.

M. J. Eiseni andmeil oli Räpinas kasvanud kunagi kuulus hiiepihelgas, mille juures käidi neljapäevaõhtuti kariloomadele õnne palumas. Sinna viidi ka mitmesuguseid ohvreid. Kindlasti oli selliseid “paganlikke” rituaalikohti veel mujalgi Eestis.

Pihlakal üleloomulikud omadused

Kuid pihlakat pole meie esivanemate poolt üksnes pühaks puuks peetud, vaid talle on aegade jooksul omistatud mitmeid lausa üleloomulikke omadusi. Näiteks kui ühest pihlaka kännust kasvab välja üheksa võsu, siis ühel neist pidi olema eriti suur vägi. Selline pihlakavits pidi olema nagu Kalevipoja mõõk, mis ühe hoobiga lööb maha hobuseks moondunud sortsi pea.

Oldi veendunud, et pihelgane kepp tapab ka vanapagana. Seda pidid nagu välku kartma kõik allilma tegelased ja nõiad. Ka pahavaimu jõul möllavat tuulepöörist ehk tuulispaska pidi olema võimalik pihelgase vitsaga tagasi tõrjuda. On säilinud ka jutustus, kuidas sellise vitsaga oli võimalik majja tungivaid usse minema tõrjuda.

“Kuskil kippunud ussid tuppa. Mindud targa juurde abi otsima. Tark õpetanud: Peksa tuppa tulevat ussi nii valusasti, kui last pekstakse, ja ütle: Uss vii teistele ussidele käsku, et nad ei tohi majasse tulla, muidu saavad samasuguse nahatäie! Targa õpetuse jarele tehes kadunud ussid.”

Seevastu oma koduloomale ei tohtinud kunagi pihelgase vitsaga lüüa, siis võis loom haigeks jääda ja ära surra. Kui aga jõuluöösi lüüakse pihelgase seitsmeharulise vitsaga kolm korda laudavärava pihta, siis ei tule järgneval aastal tõbesid loomade kallale.

Pihlakast saadi abi ka õige külviaja valikul: kui pihlakas õitseb, siis on õige aeg otra ja lina külvata, ning kui pihlakal on palju õisi, tuleb hea kesva (odra ) ja talinisu aasta. Kui on palju marju, siis tuleb vihmane ja tormine sügis. Aga siis saavat ka palju vanatüdrukuid mehele. Hoiatati ka, et sellisel aastal tuleb palju tuleõnnetusi.

Pihlakas pidi kaitsma kodu välgu eest

Kuna pikne ei löövat kunagi pihelgapuusse, siis soovitati neid ümber maja istutada. See pidi siis kodu kaitsma välgulöökide eest. Pihlaka pühaduse tõttu ei tohtinud sellega elumaja ahju ega pliiti kütta. Seda puud võis põletada ainult saunaahjus.

Tarbepuuna oli pihelgal tuntud ka mitmeid eelisomadusi. Nii pidid kõige paremad äkkepulgad saama just sellest puust. Kui koort pihelgase lusikaga segada, minevat see hästi ruttu võiks kokku. Kui püssil oli pihlapuust tehtud laad (püssipära), siis ei hakanud sellele ühegi võõra paha sõna peale. Kõige paremini olid kunagi märki tabanud ka sellest puust valmistatud nooled. Pihlapuust vooliti ka lastele mänguasju – hobuseid ja muid loomi. Tütarlapsed ajasid punased pihlamarjad niidi otsa ja tegid neist keesid. Poisid tegid aga kevaditi, kui puukoor lahti oli, pihlakoorest karjapasunaid. Sealjuures ei tohtinud pihlakast teha ei koduaia poste ega ka aia varbu, sest siis hakkaksid hundid õue tungima.

Harilik pihlakas on põõsas või puu, kuni 16 meetrit kõrge. Kasvab segametsades, aruniitudel võsastikes, teeservadel, tarade ääres, meresaartel. Puu võra on enamasti ümardunud. Koor on helehall, sitke, läikiv; vanemalt lõheneb ja muutub tumedamaks. Vili on erepunane ümmargune mari, maitselt vihakas, kuid sügisel muutub öökülmade mõjul maitsvamaks. Õitseb mais ja juunis; marjad valmivad septembris ja oktoobris. Kasvab Eestis kõikjal.

Kasutatud ka ravimtaimena

Harilikku pihlakat on iidsetest aegadest kasutatud rahvaravimina. Sealjuures on selleks kasutatud nii õisi, marju kui ka puu koort ja isegi juuri. Kõige suurem ravitoime pidi olema aga pihlaka ja maasika õitel, mis kogutud kuuvahe päeval. Siis olid nad rohuks koguni üheksa tõve vastu. Kuid ka muil päevil korjatult pidid nad abi andma nii kõhuvalu kui ka köha, rinnahaiguste ning jooksva puhul. Pihlaka koorest keedetud teest saadi abi maksa- ja sapihädade ning  kollatõve puhul. See leevendas ka peavalu ja arstis silmahaigust. Teati ka, et pihla marjad korraldavad neerude tööd ja kuseeritust. Kui kadaka ja pihlaka marju raviks suus mäluti, siis ei tohtinud neid seejärel välja sülitada, sest ka Jeesus olevat neid marju söönud ja neile ristimärgi peale teinud. Ka sigimatuse vastu saadi abi pihlakast: “Tapetakse enne jüripäeva madu pihelgase vitsaga ja lüüakse selle vitsaga sigimata naisterahvast, siis läheb see naine kohe sigima. Ehk siis viheldakse saunas naisterahvast pihelgase vihaga abaluude vahele, ilma et viheldav seda näeks.”

Tänapäeval kasutatakse ravimina põhiliselt pihlaka marju. Neist  kuivatatult valmistatud droog sisaldab kuni 200 mg C-vitamiini, 18 mg karotiini, P-vitamiini, kuni 10 mg suhkuralkoholi sorbiiti, sorbiini ja parasorbiinhapet. Neist viimane annabki marjadele iseloomuliku kibeda maitse. Kui neid marju korraga väga palju süüa, võib see aga kutsuda esile isegi mürgistusnähte. Orgaanilistest hapetest sisaldavad pihlakamarjad peamiselt õunhapet, mistõttu kasutati neid varem ka õunhappe tootmisel.

Nüüdseks on aretatud välja mitu uut kultuurpihlaka sorti, mille marjad pole enam nii mõruhapud, kuid sisaldavad rohkem suhkrut ning sobivad suurepäraselt veini ja hoidiste valmistamiseks.

Jõgevamaalt pärit kunagine legendaarne kindralist  Tartu linnapea Aleksander Tõnisson kasutas linna haljastamiseks ka pihlakaid. Mõned tema ajal istutatud puud olid säilinud veel kümmekond aastat tagasi Puiestee tänaval endise sõjaväehospidali juures.

ARVI LIIVA

blog comments powered by Disqus