Tänavust talve, mis vähemalt kalendri järgi meid täna õhtuks maha on jätnud, oodati ilmselt eriti kärsitult, sest poolest lõikuskuust alanud ja vahelduva eduga novembri lõpuni kestnud ligunemine, sellest üsna pikka aega ööpäevaringses hämaruses-pimeduses, oli viimasel ajal võimust võtma kippuvale ja kõneainet pakkuvale depressiivsusele vägagi soodne.
Valget maad ja kelguteed oodatakse meil ikka vähemalt jõulukuu esimestest päevadest saati. Lastelegi tehakse mõnes kodus selgeks, et ega need päkapikud eriti käia taha, kui lund pole.
Esimene advendipühapäev tuli seekord paraku pesuehtsa koerailmaga, sealt alates oli aga maa pigem valge ja kraadiklaas näitas veidi miinust. Päikegi piilus aeg-ajalt, kui mitte päris avalikult, siis vähemalt läbi õhukeste pilvede. Üksikud täisselged päevad ja tulipunased loojangud tuletasid meelde, kui palju valgust võiks meil olla ka pööripäeva eel, kui ilm kargem ja lumisem oleks.
Igatseti advendist alates
Päikseline, kuigi tuuline jõululaupäev kinnitas, et nüüdsest läheb päev vähemalt sekundihaaval pikemaks. Need, kes olid kadripäeva ilma tähele pannud, võisid tõdeda, et mingi seos sel jõululaupäevaga siiski on: ka kuu aja eest oli maa pigem lumine kui porine. Aga aasta viimaseks päevaks jõudis taas kohale vihm.
Jaanuaris oli mereäärne rahvas sageli tormituulega kimpus, sisemaa pääses seekord enam-vähem terve nahaga. Talv näitas end keskmiselt ülepäeviti.
Tõnisepäev möödus päikseta, mis vanarahva tähelepanekute järgi uuele suvele just head iseloomustust ei anna, kuid selle ja suure tuisu vahele jäi nädal mahedat, paari külmakraadiga lumeilma.
Pärast veebruarialguse suurt tuisku ja sellele järgnenud sula oli selge, et seekord talv küll taeva ei jää. Kerged ja lausa maalilised lumesajud hakkasid vahelduma helgete ja selgete päiksepäevadega. Silma jäi, et kuigi lund sadas vähehaaval, kogunes sellest siiski päris kopsakas kohev vaip. Ja kuigi öösiti oli miinuskraade juba kümne ja paarikümnegi ligi, võtsid tihased söögimaja lähedal puude osas kõlava viisi üles.
Nii käredat külma nagu tänavusel küünlakuul pole meie mail mitu aastat tunda saadud, pea sama kaua pole olnud ka nii mõnusat vastlailma ja korralikku liulaskmismaterjali.
Talvelinnud sõid hoolega, küllap teadsid, et külm väga kähku järele ei anna. Rohevindid, need kõige sõjakamad pisitiivulised, said teinekord hakkama isegi sellega, et tirisid päevalilleseemet teineteise nokast – põhimõtte küsimus ilmselt!
Talve teine silm jooksis vett
Kuu keskel ilmusid välja leevikesedki, aga nemad linnusööklasse ei tulnud, vaid otsisid maast neid raasukesi, mis teiste nokkadest pudenenud. Seda juhust kasutasid paraku ära mõned õues hulkuvad hiirekuningad…
Rahvatarkuse järgi vesistab talve teine silm küll juba küünlapäevast saati, kuid märtsikuus, kui külm pärast mõnda plusskraadipäeva taas võimust võttis, oli seda päikese käes eriti hästi tunda. Kui vaid tuul poleks nädal enne kevade ametlikku tulemist nii külmast kandist ja nii valjult puhuma hakanud!
Tänaseks on kevad vähemalt kalendri järgi võimu enda kätte saanud ja ükskord läheb tõeliselt soojaks nagunii. Talvest, eriti veebruarist ja märtsist, jäävad aga meelde uskumatult päikselised ning lume- ja härmatisesäras päevad. No ja eks ka kopsakad küttearved ja puuriitade kärme kahanemine. Nii või teisiti oli pärast tõupuhast talve märksa rõõmsam kevadist pööripäeva oodata.
KAIE NÕLVAK
