Ega täpselt ei oskagi öelda, millal ühe laada korraldamine tegelikult pihta hakkab. Omamoodi on see nagu katkematu ring. Üks saab läbi ja kohe hakkab pea tööle järgmise kallal. Ühelt poolt tahaks hetke hinge tõmmata, aga ikka tuleb mingi mõte, mis oleks võinud olla teisiti või mida saaks järgmisel aastal uutmoodi ja põnevamalt. Kui palju neist lõpuks aktiivseks korraldusperioodiks meeles on või kui palju saab reaalselt praktikas rakendada, pole iial ette teada, aga ideed tulevad ikka omatahtsi.
Kuigi ettevalmistused hakkavad juba mitmeid kuid varem, on kulminatsiooniks umbes kaks viimast ööpäeva. Vahetult enne seda on ära niidetud tulevased parklad, üle vaadatud tehnilised võimalused, korraldatud reklaamid, korrastatud viimaseid pisiasju.
Ööpäev enne, kui külaliste katkematud vood Avinurme poole hakkavad liikuma, on platsil palju sagimist. Mõõdetakse valmis müügiplatsid, tuuakse prügikonteinerid, inventar ja WC-d, sätitakse lavadekoratsioone ja paigaldatakse helitehnika. Kerkivad kõik vajalikud telgid esinejate jaoks lava kõrval ja piletimüügipunktidesse. Ahjaa – need piletid. Üha vähem on õnneks kuulda küsimusi, miks ostmiseks peab lunastama pääsme. Poes ju ei pea. Võrreldes laatadega ajaloost on nüüdsed reeglina terviklikud üritused koos kultuuriprogrammi, muu meelelahutuse ja tehniliste vajadustega, mis tahavad suurt ettevalmistust ning väga paljude inimeste töötunde – reeglina nende põhitöö kõrvalt. Ka müüjad maksavad kohatasu, kuid kui see liiga suureks ajada, ei saa väga paljud väärt meistrid oma toodanguga välja tulla. Eesmärk on aga pakkuda võimalust maksimaalselt paljudele (ja ka väiksematele) käsitöölistele. Aga see selleks.
Peagi hakkavad kohale jõudma esimesed müüjad. On sümboolne, et kõige esimene ese laadaplatsil on sel aastal just suur (kümblus)tünn. Elu on kahjuks nii läinud, et tünnilaada nimi kannab endas pigem nostalgiat ja kohalikku ajaloopärandit. Kadunud on kohalik ettevõte, mis puunõudele oli spetsialiseerunud. Öeldakse ikka, et loodus tühja kohta ei salli ning ehk oleks uued tegijadki tekkinud, kuid eks oma osa sellelgi, et tegelikult ei tarvitata tänapäeva kodumajapidamises sellist hulka tünne, et üks ettevõte saaks nende müügiga aastaringi lahedalt ära elada. Tõenäoliselt ei kao tünnid tünnilaadalt täiesti, kuid laia sortimenti pole selles osas väga loota. Või kes teab.
Ettevalmistusi teevad keerulisemaks võimsate tuuleiilidega hoovihmad. Nii mõnegi telgi peab korduvalt püstitama ja ühe telgi raam saab parandamatult kahjustada. Ühe eriti võimsa hoo ajal riputakse mitmekesi telgiraami küljes, et selle all olev kallis helitehnika ikka terveks jääks. Meeskond töötab kõige kiuste edasi. Pealtnäha ei muretse keegi selle üle, mis ilm järgmisel päeval ootab, kuid aeg-ajalt kuuleb ikka arutlemist, mida norrakad lubanud või mida muud ilmaennustajad räägivad. Ka parima meeskonna ja korraldustööga ei olene laada õnnestumine lõplikult inimeste panusest. Õnne peab ka olema.
Juba aastaid on meil kombeks ka Facebooki kaudu inimesi kursis hoida ettevalmistustega ja muuhulgas ilmainfoga. Nii hea teada, milliste riietega laadapäevale tulla. Kas üldse tulla? See pole küsimuski. Laat toimub iga ilmaga.
Kauplejaid muudkui lisandub. Telgid kerkivad ja platsile saabub täiesti omaette melu. Kui müügiks õhtused ettevalmistused tehtud, jäädakse laagrisse. Öö veedetakse sageli autodes ja grillilõhn reedab müüjate tavalise õhtusöögi. Kuna paljud neist käivad laadalt laadale, ollakse sageli omavahel tuttavad ja osa laada tunnuslausest (“päev täis…kohtumisi heade tuttavatega”) saab siin hoopis uue tähenduse.
Hoolimata veel pikkadest päevadest, saavad korraldajad natukeseks puhkama ööhämaruses. Mõned varem, mõned hiljem. Nii mõnelegi meenub, et päeva jooksul ei jõudnud korralikult süüa ja käe peal olnud spordikell väidab, et astutud on üle 40 000 sammu. Kokku ligi 30km. Aga sees on omajagu ootusärevust. SEE päev on käes.
Mõni tund pärast seda, kui viimased meeskonnaliikmed on kodudes uinunud, ilmuvad esimesed neist juba platsile tagasi. Olenevalt kohustustest lisanduvad teisedki toimkonnad ja kõik võtab üha enam seda õiget nägu. Kui suurem osa inimestest silmad avavad, katab kogu staadionit telklinnak, mida kuldab kaunis suvepäike. Teade päikesepaistest ka sotsiaalmeediasse ja platsile! Olgu etteruttavalt öeldud, et sotsiaalmeedias peab huvilistega pidevalt ka laadapäeva jooksul suhtlema. Kellel on parkimismure, kellel kadus midagi, kes huvitub piletihinnast ja kes tahab täpsustada kellaaegasid. Muude tegemiste juures püüame kiirelt neilegi vastused leida.
Aeg läheb kohutava kiirusega. Piletipunktid on tööd alustanud. Lavalt kuulutatakse laadapäev avatuks. Rahvast on veel hõredalt ja kuulda on kahe müüja vestlust: “Ah, tead, Avinurmes ongi nii, et hommikul tundub mõttetu ja midagi ei osteta. Ongi nii kohe. Kõik vaatavad algul ringi ja alles siis läheb ostmiseks!”. Teine müüja kiidab, et küll on hea, et sarnase kauba pakkujad on eraldi paigutatud. Nii saab ostja osta sealt, kuhu parajasti satub või mis silma hakkab.
Infotelgist leiame ühe, kes korraldanud laata üle kümne aasta. Muide – ta pole ühelgi aastal jõudnud laadaplatsile tiiru peale teha ja kaubaga tutvuda, sest kogu aeg on midagi teha. Mure kauplejal, infovajadus külalisel, vastu võtta külalisi ja esinejaid, jälgida, kas kõik sujub. Kusjuures see pole üldse haruldane ja selliseid tegelasi leiab laadaplatsilt ja aleviku pealt veelgi. Juba aastaid on laadategevus laienenud Puiduaita ja Elulaadikeskusesse ning ega sealtki usinad töötajad laadale jõua. Samuti on sel aastal avatud Vanavaratuba meie hostelis ja koduseid roogasid pakub Apteekri puhvet. Mis osale pidupäev, see teistele suur tööpäev, aga keegi ei kurda. Emotsioon on ehe ja rahulolevaid inimesi jälgides on hea tunda oma osalust selles.
Laadapäev kulgeb omasoodu. Osalt sarnane nagu kõigil teistelgi aastatel, kuid siiski omanäoline. Laval vahetuvad mõnusad esinejad, Lõõtsavägilastelt kõlab rahvamuusika, sõna saavad vallajuhid ja vahepeal saab end proovile panna lõbusate mängudega. Laadakaupa leiab pea igale maitsele ja igal sammul kuuleb rõõmsaid hüüatusi, kui kohtutakse üle pika aja heade tuttavate, koolikaaslaste ja sõpradega. Ilm on jätkuvalt päikseline ja rahvast on juba väga palju. Lühikese vahemaa läbimiseks tuleb varuda kannatust. Püüame kõike maksimaalselt ka jäädvustada, aga kõikjale ei jõua. Ägedaid momente on igal pool. Eelneval õhtul on ühendust võtnud noored rahvapillimängijad meie oma maakonnast. Kas veel on kohakest laadaplatsil, kuhu neli noort mahutada pillide ja kohvriga? Et saaks lihtsalt mängida rahva rõõmuks. Mahutasime ja seda ei pidanud kahetsema. Tuustari noorte pillimängu nautisid nii ümbritsevad müüjad, kui ka suur hulk seisatavaid laadalisi. See ongi ehtne laat, kui ruumi jääb ka spontaansuseks.
Märkamatult on jõutud laadaloterii loosimiseni. Midagi, mida kõik teavad oodata, ja rõõmsad ollakse ka kõige pisemate võitude üle ning isegi selle üle, kui võidab pereliige või sõber. Kõrvalt kuuldud telefonikõne: “Tead, sa said tünni. Jaa, päriselt!” Siiras rõõm toob korraldajatelegi naeratuse näole. Võibki vist öelda, et me ei korralda üritust, vaid võimalikult ehedaid positiivseid emotsioone.
Programm kuulutatakse lõppenuks ja hetkeks avanevad ka taevaväravad. Kosutav vesijahutus ei kesta küll pikemalt. Kell 20 alanud Avinurme Suveteatri etendus toimub juba kuivanud välilaval. Tasapisi lahkuvad külastajad ja müüjadki. Vaid mõni sätib end lavale lähemale, et olemas olla ka õhtuse simmani rahva jaoks.
Etendust jälgib suur hulk inimesi. Ovatsioonid rõkkavad üle aleviku. Terve päev on olnud osalt väga traditsiooniline ja võiks küsida, kas peaks ehk teisiti. Samas on pidevalt muutuvas maailmas nii hea, kui on mõned püsivad asjad. Kui midagi harjumuspärast ära jätta, on ikka neid, kes ütlevad, et just seda ootasid. Korraldajate pidev dilemma – hea on järgida sissetallatud rada ja uuendustega on alati suurem risk ebaõnnestuda. Samas peab vahel riskima, et oleks võimalik edasi areneda või vähemalt veenduda, et traditsiooniline töötab paremini.
Õhtuhämarus vajub laadaplatsile. Vallavanem toob Presidendi süüdatud võidutule ja ühisel jõul tõusevad jaanilõkke leegid taeva poole. Peagi kõlab muusika ja tantsupõrand täitub minutitega. Nüüd on ka korraldajatel võimalik hetk hingata ja peol osaleda, kui vähegi jaksu on. Kuigi omavahel naerdakse, et selg on pinkide-laudade tõstmisest kange või on jalad püstiseismisest valusad. Ei see sega, kui vaja varaste hommikutundideni tantsida. Töö tehtud (peaaegu), nüüd aeg lõbutseda.
Südaöine ilutulestik on nagu täpp i peal. Nähes, kui paljud inimesed ja eelkõige lapsed pärast seda lahkuvad, on selgelt aru saada, kui lahutamatu osa laadapäevast see on. Pidulisi aga jagub hommikuni. Algselt kella kolmeni planeeritud disko räägitakse sujuvalt kella neljani. Ikkagi jaaniöö!
Hommikul kell 4 lähevad sotsiaalmeediasse üles laadapäeva pildid. Loomulikult võiks hoopis magada, kuid üleväsimus ja mõnusad emotsioonid ei lase. Samuti pole niikuinii lihtne uinuda, kui kuuled veel tantsumuusikat. Sisimas loodad, et kõik pidulised sealt kenasti koju saavad. Ega täiskasvanud inimesi käskida-keelata saa ja kõik pidutsevad omal moel. Aga kõik ju omakandi inimesed…
Päike tõuseb, lõkkest on jäänud vaid mõni hõõguv süsi. Kogu möll on selleks korraks ühel pool ja koju jõuab viimane korraldusmeeskonna liige. Vaid natuke hiljem ehk umbes 48 tundi pärast nähtavate ettevalmistuste algust viiakse platsilt viimased prügihunnikud. Proosaline lõpp aasta suursündmusele, mis tundub tühja staadionit vaadates kui suveöö unenägu. Kohtumiseni uue aasta juubelilaadal!
KERTTU-KADI VANAMB
