Anti Reinthal: Mulle meeldib asju muuta

On inimesi, kes armastavad käia sissetallatud radu. Kääpalt pärit näitleja ja teleprodutsent Anti Reinthal nende hulka ei kuulu. Temal jätkub julgust ja tahtmist asju muuta ka siis, kui need pealtnäha hästi toimivad. Nii lahkus ta neli aastat tagasi Eesti Draamateatri lavalt ja  läks Londonisse teleprodutsendiks õppima.


Tuleval laupäeval peetakse Kääpal kohaliku hariduselu 230. aastapäeva ja Saare kooli vilistlaste kokkutulekut. Anti Reinthal on üks selle nüüdseks juba suletud kooli vilistlasi. Küsimusele, kas ta võiks olla selle kooli tuntuim vilistlane, vastas Anti:

“Vaevalt küll. Kindlasti on tuntumaid.”

Saare koolis õppides oli Anti enda sõnul nagu pioneer, kes laulab, tantsib, mängib ja lööb, kui vaja, ka trummi. Mingit erilist näitlejaannet ei teadnud ta endal olevat. Ent siis, kui ta oli põhikooli viimasesse klassi jõudnud, torkas isa talle ükskord ajalehe nina alla. Seal oli juttu sellest, et Vanemuise teater otsib muusikali “Oliver” noori osatäitjaid.

“Ma võin su Tartusse ära viia,” pakkus isa.

Anti läkski katsetele ja osutus valituks: talle anti mängida taskuvaraste pealiku Fagini parema käe Jacki roll.

“Olin ainuke pruuni ülikonna ja kollase pluusiga kutt, sellepärast mind vist valitigi. Ülejäänud olid kõik teksades linnapoisid,” arvas Anti Reinthal muiates.

Poisikesena kutselise teatri lavale pääsemine ei ajanud tal siiski veel pead segi ega pannud arvama, et on teatris kõva tegija. Otsus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgemasse lavakunstikooli minna küpses aegamisi. Ent selleks ajaks, kui Nõo reaalgümnaasium läbi sai, oli valik tehtud. Sisseastumiskatsed õnnestusid ning Anti võeti vastu Elmo Nüganeni juhendatavale kursusele, millest sai hiljem lavakunstikooli XX lend.

Vaatamata sellele, et Anti praegu enam näitlemisega aktiivselt ei tegele, ei pea ta nelja aastat lavakunstikoolis mahavisatud ajaks.

“Olen kõigile öelnud, et tänu lavakale, Elmole ja nendele inimestele, kellega ma koos koolis käisin, olen ma praegu see, kes ma olen. Seal õpetati näiteks enesedistsipliini ja arendati töövõimet,” meenutas Anti Reinthal.

Pärast lavaka lõpetamist kutsuti Anti Reinthal tööle Eesti Draamateatrisse. “Draamateatrisse ei mindagi, sinna alati kutsutakse. Ja lavakaga on samamoodi: sinna ei minda, vaid võetakse,” sõnas Anti.

Elada mullis

Draamateatris jõudis ta kümne aasta jooksul mängida mitmesuguseid rolle. Kui palusin tal nende hulgast olulisemad välja valida, tõdes ta, et tema jaoks olid need kõik olulised. Lavastajatest sujus tal koostöö kõige paremini Hendrik Toompere juuniori, Ingomar Vihmari ja Tiit Ojasooga, aga ka mitme teisega.

Draamateater on paljude noorte näitlejate silmis unistuste töökoht. Anti andis selle siiski neli aastat tagasi vabatahtlikult käest. Nii mõnigi küsis talt tookord musta huumori võtmes, et miks ta tasuta Metsakalmistu koha ära annab.

“Olen Draamateatrile väga tänulik nende aastate eest, mis ma seal olin,” sõnas Anti Reinthal. “Tihti arvatakse, et Draamateatri näitlejad on mingid staaritsejad, aga tegelikult on seal väga soojad ja toredad inimesed. Ent minu natuurile on filmi ja televisiooni rütm palju omasem kui teatri oma.”

Teatris on Anti sõnul asjad tavaliselt kindlalt paigas: sul on üks pearoll ja kolm-neli kõrvalrolli aastas. Ja kui oled enim mängivate näitlejate top viies, siis on see Draamateatri kontekstis päris suur asi. Samas oled sa teatris nagu mingis mullis: ärkad hommikul umbes kell kümme, kella üheteistkümneks lähed teatrisse proovi, mis kestab kella kolmeni. Vahepeal jood kohvi ja kell pool kuus pead olema grimmitoas. Kell seitse algab etendus, mis kestab kella kümne-poole üheteistkümneni. Pärast seda lähed koju ega suuda enne kella kaht adrenaliinitulva tõttu uinuda. Ja hommikul hakkab sama ring otsast peale. Iseenda ja lähedaste-sõprade jaoks on sul aega poolteist tundi päevas ja sellegi aja kulutad tavaliselt teksti ülevaatamisele või etenduseks valmistumisele.

“Kui oled kogu aeg ühtede ja samade inimeste keskel, siis taipad äkki, et ühtesid ja samu nalju erinevates variatsioonides on su kõrva ääres tehtud juba seitse, kaheksa või üheksa aastat,” sõnas Anti Reinthal. “Ja siis tahad lihtsalt midagi uut. Minu sooviks ongi asju muuta. Ja praegusel hetkel ma tunnen, et olen esimesed sammud sellel teel teinud.

Esimese eestlasena oma produktsioon MIPTVle saada on näiteks päris suur asi.”

Enne kui läheme salapärase tähekombinatsiooni MIPTV juurde, tuleb rääkida Londoni rahvuslikust filmi- ja televisioonikoolist (London National Film and Television School, edaspidi NFTS), kuhu Anti pärast Draamateatrist lahkumist õppima pääses. Selle kooli leidis ta väga lihtsalt: toksis interneti otsingusüsteemi väljendi “maailma parim filmikool” (inglise keeles muidugi!) välja tulid selle kooli kodulehele viivad viited.

Selles koolis on Anti sõnul ainult magistriõpe ja algajaid sinna ei võetagi. Keskmine õpilane on kolmekümnendate lävel ning kümmekond aastat televisioonis või filmitööstuses tegutsenud. Kooli kandideerides esitavad nad tehtud tööde portfoolio. Üldse on koolis umbes 130 õpilast, õppejõude on aga üle kahesaja.

“Kiitsin enne lavakat, aga samas pean ütlema, et võrreldes NFTSiga on lavakas lasteaed. Londoni koolis oled justkui ühes suures teleproduktsiooni firmas maailma parimate spetsialistide käe all ning sa ei õpi lugedes või loenguid kuulates, vaid reaalseid asju tehes. Esimeseks kursusetööks tuleb näiteks valmis teha tunnine live-magasin, mis läheb eetrisse üle kogu Inglismaa,” jutustas Anti Reinthal.

Londonisse meelelahutusliku televisiooni produtseerimist ja režiid õppima minnes polnud ta, muuseas, päevagi inglise keelt õppinud. Ta sai küll aru, mida räägiti, ent kui mõnele küsimusele vastata tuli, pidi ta tükk aega mõttes sõnu otsima. Esimese aasta lõpuks oli Anti inglise keel nii sorav, et talt küsiti, millisest Inglismaa osast ta pärit on. Ja teise aasta lõpus küsiti juba, millises Londoni linnaosas ta elab.

Edukas telemäng

Inglise keelt läheb Antil praegugi iga päev tarvis, sest firmas, kus ta töötab, on töökeeleks just see keel. Anti on nimelt juba viimased poolteist aastat Kesk-Euroopa suurima teleproduktsioonifirma Paprika Latino Studios Eesti osakonna juht.

“Toodame telesaateid ja seriaale. Möödunud aastal sai Eesti telepublik näha meie tehtud “Peitusemeistreid”, viimasel ajal on palju furoori tekitanud “Teismeline rahaboss”. Ja tänavusel reklaamiauhindade galal sai meie toodetud Kosmose kino avamise reklaam telereklaamide kategoorias Pronksmuna auhinna,” ütles Anti Reinthal.

Paprika Latino Eesti osakonnas on tal neli täiskohaga alluvat. Lisaks neile tuleb tal juhtida päris suurt meeskonda projektipõhiseid töötajaid.

Ent tulgem tagasi MIPTV juurde. 10. aprillil kirjutas Õhtuleht, et Anti Reinthal on teinud eesti teleajalugu. Ta töötas nimelt koos Andre Sousaga, õpingukaaslasega NFTSist välja telemängu “The Big Steal” (“Suur vargus”) ning see osales Prantsusmaal Cannes’is toimuval MIPTVl, mis on maailma üks esinduslikumaid teleproduktsiooni alaseid messe. Sinna pääsemist võrreldakse kutsega Cannes’i filmifestivalile. Vahe on selles, et MIPTVl auhindu ei jagata.

“The Big Steal” on esimene eestlase osalusel valminud saateformaat, mis sellele messile on pääsenud. Tegemist on mälumänguga, milles saab võita päris suuri summasid. Mängus osalejad saavad õige vastuse korral “varastada” kaasvõistlejate raha. Seejuures peavad mängijad omama head närvi, sest mida kauem nad “varastamisega” ootavad, seda suurema summa nad võivad võita. Kui nad ootavad aga liiga kaua või on nende vastus vale, siis nad jäävad hoopis oma rahast ilma.

Saateformaadi edasimüüjaks on suur Türgi produktsioonifirma Global Agency. Anti Reinthali sõnul on see mäng Itaalias ka juba ekraanile jõudnud. Võiks jõuda Eestiski, ent pole kindel, kas ühelgi siinsel telekanalil sellise mängu tegemiseks raha jätkub.

“Cannes’i messile ma tänavu ise kohale ei jõudnud, sest valmistasime just sel ajal ette “Teismelist rahabossi”,” ütles Anti.

Näitlemisega ta praegu enda sõnul aktiivselt ei tegele. Tõsi, lõppenud telehooajal läks TV3 eetrisse kaitseväe teemaline seriaal “Vabad mehed”, milles Anti Reinthal mängis värvikat ja reljeefsete väljaütlemistega veebel Tormi.

“Selle rolli asjus oli mul ammune kokkulepe ja ma pidasin sellest kinni,” sõnas Anti.

Ka praegu Paprika Latinos Anti produtsendikäe all valmivas uues krimiseriaalis (see hakkab ETV eetris jooksma sügisel) saab teda ühes rollis näha.

Pokker ja ansambel

Küsimusele, kas ta kavatsebki jääda meelelahutusmeedia valdkonda või võiks kunagi teha valmis ka tõsise mängufilmi, vastas Anti, et kõigepealt tuleks defineerida, mis on meelelahutus.

“Võtame näite teatrist. Kui võrdleme Tšehhovit ja Cooney’t, siis kumb on meelelahutus ja kumb pole? Tegelikult on mõlemad meelelahutus, mis siis, et üks on psühholoogiline draama ja teine komöödia,” kinnitas Anti.

Tema meelest on Eestis meelelahutus teenimatult alavääristatud ja tubli panuse on sellesse andnud kollane ajakirjandus, mis meelelahutustööstusest ja selles tegevatest inimestest kirjutades kõvasti värve juurde paneb.

“Kui rääkida palju kõmu tekitanud “Teismelisest rahabossist”, siis see pole minu arust üldse meelelahutus, vaid pigem lakmuspaber ühiskonnale. Jutt käib ju sellest, kui palju vanemad usaldavad oma teismelisi lapsi, kui palju teismelised teavad pere kui terviku asjadest ning kuidas peremudel toimib. Kui suudad inimese läbi mõningase naeru panna mõtlema tõsiste probleemide üle, on see suur asi,” ütles Anti.

Kui teisipäeva ennelõunal Tallinnas telemaja kohvikus kohtusime, polnud ta just ülearu rahulikus meeleolus: selleks, et kodukandi ajakirjanikuga kolmveerand tundi vestelda, tuli tal midagi edasi lükata ja kedagi oodata paluda. Ka telefon jõudis selle napi aja jooksul mitu korda heliseda.

“Kiire on mul enamasti alati. Täna öösel kell kolm lõpetasime näiteks krimisarja esimese võtteploki pika maratoni. Nädala jooksul olen magada saanud loetud tunnid. Kodukanti Kääpale jaanipäeval küll jõudsin, aga suhteliselt lühikeseks ajaks,” ütles Anti.

Küsimusele, kuidas ta puhkab, vastas Anti, et sellist traditsioonilise puhkamise aega, et paneb kontoris arvuti kinni ja läheb mereranda, tal õigupoolest polegi, küll aga on tal iga nädal üks selline päev, mil ta kella 18st alates ei tegele millegi muuga, kui arvutamise, analüüsimise ja teiste inimeste reaktsioonide jälgimisega. See tähendab, et ta mängib vastavas klubis pokkerit.

“Pokkerit mängides lülitud sa muust maailmast absoluutselt välja ja ei tegele mitte millegi muu kui selle mänguga,” ütles Anti Reinthal ja lisas, et Eesti meistrivõistlustel pokkeris läks tal tänavu väga hästi: ta osales neljal turniiril ning tuli kolmel neist auhinnakohale.

Viimasel ajal on ta üsna palju tegelnud ka laulmisega, sest lõi koos näitlejatest-muusikutest sõprade Mart Toome, Mikk Saare ja Aare Kodasmaga Romantilise Meeskvarteti. Kontsertmeistriks on neile Johan Randvere.

“Jaanuarist oleme lugusid valinud ja proove teinud ning 17. juulil astume üles Kasepää laululaval toimuval “Peipsi romantika” sarja kontserdil. Laulud, mida esitame, pärinevad põhiliselt 1960. aastatest ning kõnelevad naistest, armastusest ja romantikast. Mul endal on 17. juulil küll võttepäev, nii et päris keeruline on Kasepääle jõuda, aga kui lubatud on, küll siis jõuan,” ütles Anti Reinthal. 

Ain Lutsepp, kolleeg:

Anti on heatahtlik, abivalmis, töökas ning ideedest ja energiast pakatav inimene. Ta on isepäine ja õppimisvalmis. Uued asjad ei ole talle üllatuseks, vaid kasutusele võtmiseks.

Anti on ka suurepärane kaaslane, kellega juttu vesta, saunas käia või veini juua. Pikemalt saime koos olla siis, kui tegime koos kaasa lavastuses “Eesti asi”, mida mängiti Viinistu kunstimuuseumis. Kahe aasta tagustel Sadala külateatrite päevadel lavastasime koos Hugo Raudsepa “Sinimandriat”, milles tegid kaasa mitme trupi harrastusnäitlejad. Olen käinud vaatamas ka Anti töid Kääpal Kalevipoja suveteatris.

Mul ei ole tegelikult kahju, et Anti teatrist ära läks. Kui inimene tunneb, et elu teda teise kohta kutsub, siis tuleb minna, mõtlemata sellele, millest loobma peab. Anti ongi inimene, kes kõnnib mitte mööda etteantud rööpaid, vaid mööda oma rada. 

Anti Reinthali elukäik

* Sündinud 23. veebruaril 1979 Kääpal.

* Lõpetas Saare põhikooli ja Nõo reaalgümnaasiumi ning 2002. aastal Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli.

* 2002-2011 oli Eesti Draamateatri näitleja, lisaks sellele tegi kaasa Rakvere teatri, ühenduse R.A.A.A.M ja Comedy Productions’i lavastustes.

* Pälvis 2006. aastal Eesti Draamateatri kolleegipreemia “Väike Ants”.

* Mänginud filmides “Nimed marmortahvlil” ja “Kuhu põgenevad hinged” ning seriaalides “Kelgukoerad”, “Ohtlik lend” ja “Vabad mehed”.

* Lõpetas 2013 Londoni rahvusliku filmi- ja televisioonikooli.

* Praegu juhib rahvusvahelise teleproduktsioonifirma Paprika Latino Studios Eesti osakonda.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus