Tunne, et sinu töökäsi kodumail ei vajata või et tehtud töö eest äraelamist võimaldavat palka ei maksta, on tuttav paljudele eestlastele. Paljusid on see tunne sundinud kohvreid pakkima ja võõrsile tööle siirduma. Sellest, et ka piiri taga piimajõed ja pudrumäed ei oota, kõneleb Merle Silla hiljuti ilmunud esikromaan “Soovituskirjad”.
Merle Sild on küll Tartus kasvanud ja koolis käinud, ent teda teatakse ka Jõgevamaal: vahepeal asus tema Eesti-kodu Palamuse vallas Kudinal. Sealt siirdus ta küll varsti Hispaaniasse, ent justkui Kudina-aegade mälestuseks esines ta kaks ja pool aastat tagasi Jõgeva kultuurikeskuses maalinäitusega. Praegu elab Merle Sild Inglismaal Cambridge’is ning lisaks maalimisele on tema ellu tulnud kirjutamine.
Merle esikromaani peategelane Mari Kullerkupp sokutab kõigepealt Soome ehitama oma kodumaal töötuks jäänud mehe, siis tüdineb aga meest pidevalt koju ootamast ning läheb ka ise — vahendusfirma kaudu Põhja-Inglismaale hooldustöötajaks. Karjuvat vastuolu selle vahel, mida tööintervjuul lubati, ning selle vahel, mis tegelikult ees ootas, on kindlasti paljud välismaale tööle läinud ise kogenud.
Kui idee järgi pidid kolm Eestist saabunud naist, Mari sealhulgas, Alzheimeri tõbe põdevatel hooldekodu elanikel soenguid korrastama ja küüsi lakkima ning neile seltsiks olema, siis tegelikkuses kujunevad põhitöödeks toitmine, mähkmevahetus ja pesemine, kusjuures needki toimingud tuleb teha kiirustades, sest hooldajaid on vähe ja kõige tähtsamaks peavad ülemused graafikus püsimist.
Kõige alandavamaks kujuneb aga vahetegemine n-ö omade ja võõraste vahel: kohalikud käivad tööl ainult päeval, kõik öövalved jäävad välismaalaste kanda; kohalike eksimustele vaadatakse läbi sõrmede, välismaalasi karistatakse aga iga asja eest täie rauaga. Alanduse tipuks kujuneb jõululaupäeva pidulik õhtusöömaaeg. Hooldekodu kohalikest töötajad kutsutakse eraviisiliselt tagaruumi, kus on tõeline pidulaud, välismaalastest hooldajad saadetakse koos toidu ligi pääsemisest hullunud dementsete vanakestega laua juurde, mis kaetud eelmiste päevade toidujääkidega — eeldades, et kodumaal on hooldajad ikka päris näljas olnud.
“Kui kusagil on alanduse lävi, mida inimene on võimeline taluma, siis sellel ilusal õhtul üllatusid kõik kolm, et seda oli võimalik ületada ilma, et keegi neist surnult maha oleks langenud. Arengumaa karastatud hinged, mis muud,“ võtab autor kokku mälestusväärse jõuluõhtu.
Alzheimeri tõvega on autor end üsna põhjalikult kurssi viinud, nii et lugejale kirjeldab ta seda inimest mälutuks ja süüdimatuks muutvat haigust mitte ainult hooldekodus kogetu varal, vaid ka natuke teoreetilisemalt tasandilt. Masendust tekitavaid kirjeldusi vürtsitavad siiski ka mõned humoorikad seigad.
Terane märkaja
Merle Sild ongi terane märkaja ning teravmeelne üldistaja. Tõsi, siinseid või piiritaguseid ühiskondlikke olusid kirjeldades kaldub autor mõnikord ilukirjanduslikust stiilist ajalehe arvamusloo või koguni uudise stiili ja see muudab teksti natuke ebaühtlaseks.
Romaani “rosinateks” kujunesid allakirjutanu jaoks autori poolt üsna täpsete “pintslilöökidega” maalitud lühiportreed inimestest, kellega Mari oma rännakutel kokku puutub: Parki hooldekodu piiratud mõttemaailmaga juhatajast Sharonist, kelle jaoks hooldus oli lihtsalt äri; mustanahalisest agentuurihooldajast Louise’ist, kes tegi oma tööd uhkusega ning jõudis peale oma kuuele lapsele hea hariduse andmise veel Ugandasse jäänud sugulasigi aidata; rikast meest jahtivast vananevast beibest Liinast, kelle soov oma ülemusele Stuartile külge lüüa toob kaasa ühe hooldusaluse surma; Seljest, kes probleemide eest Inglismaale põgeneb, ent needsamad probleemid sinna tegelikult kaasa võtab, ja paljudest teistest.
Selje juhtumiga seoses võtab autor kõne alla veel ühe väga valusa teema: välismaale tööle läinud vanemate ja nende laste suhted. Ka Mari endaga käivad paigast paika (ta ei jää igaveseks Põhja-Inglismaale, vaid leiab hiljem tööd Londonis ja Bournemouthis) kaasa ühed segased suhted: suhted tema abikaasaga. Mari arutlused selle üle, kuidas nad mehega teineteisest lahku kasvasid, on nagu punane niit, mis romaani läbib.
Ühest küljest on neis arutlustes elutarkust ja motiive, mis oma elustki tuttavad ette tulevad, teisalt muutuvad need allakirjutanu jaoks lõpuks siiski natuke tüütavaiks ja samu asju üle korrutavaiks. Juba ammu koormavaks muutunud suhte puäntlik lõpp tundub samuti ebausutav ja justkui mõnest filmist laenatud.
Ebaloomulikud vahemaad
Tervikuna on romaan siiski hästi loetav ja õpetlik.
“Tegelased, keda romaanis kujutan, on väljamõeldud, kuid situatsioonid ja keskkond, kuhu nad asetasin, on tegelikkuses olemas ja endalgi kogetud,” kirjutas Merle Sild, kui tal e-posti teel romaani tausta avada palusin. “Ühe või mõlema perekonnaliikme välismaale tööleminek ja üksteisest eraldumine on alati risk ja mäng inimsuhetega, millest on teadmata, kas see väärib küünlaid, st kas teenitud raha on väärt üksindust ja kaotatud aastaid. Sõltuvalt inimestest on erinevad minekute põhjused, aga ka tagajärjed, ja väga vähe on neid, kes oskavad kõike sellega kaasnevat ette näha. Palju on neid, kes pärast mõningast raha nimel lahuselamist enam kokku ei saagi, ja paljudel juhtudel kannatavad lapsed, kellel ilusate asjade nimel jääb tundmata vanemate vahetu armastus ja soojus.”
Kui esmapilgul on romaanis “Soovituskirjad” juttu välismaal töötamisest ja Alzheimeri tõvest, siis Merle Silla sõnul kirjutas tema eelkõige ebaloomulikest vahemaadest inimeste vahel — nii reaalsetest kui ka tunnetuslikest.
“Alzheimeri haigus on aju laastav koletis, mis on võimeline looma vaimseid vahemaid inimeste vahele, ent see on siiski oma olemuselt palju süütum kui meie endi valed valikud, mis meid üksteisest eraldavad,” kirjutas Merle Sild.
Tema ise on oma pere praeguseks Inglismaale kokku saanud ja usub, et kunagi tulevad nad kõik koos ka Eestisse tagasi. Aeg-ajalt käib Merle Eestis muidugi praegugi. Oktoobris avab ta näiteks oma Inglismaa-teemalise maalinäituse Tartu kaubamajas. Näitusi on tal tulemas ka Elvas, Tallinnas ja Cambridge’is. Jõuludeks peaks aga ilmuma kirjastuselt Mytho Merle teine romaan “Põletatud maja naised“. See räägib ühest Tartu Karlova linnaosa mahapõletatud agulimajast ja selles elanud naistest saja aasta jooksul.
“Maalimine ja kirjutamine on minu jaoks omavahel juba nii seotud, et ei oskagi enam öelda, kumb on tähtsam. Naerame vahel klassiõe Aita Nurgaga, kes oli minu raamatu kirjastaja ja kes samuti maalimisega tegeleb, et jah, kirjutamisega seisab tuba korras, aga kirgliku maalimise puhul ei õnnestu korda kuidagi säilitada,” kirjutas Merle Sild.
Olgu veel öeldud, et “Soovituskirjadel” on suhtlusportaalis Facebook oma lehekülg ning sealsed arvustused ja kommentaarid annavad märku sellest, et lugejad on romaani hästi vastu võtnud. „Soovituskirjade“ peategelase Mari edasisele elukäigule heidab aga valgust peatselt Aita Nurga sulest ilmuv romaan, mille peategelaseks on „Soovituskirjade“ kõrvaltegelane Birgit Anderson.
i
RIINA MÄGI
