Warmia-Masuuriat, mis on teatavasti Jõgeva maakonna sõpruspiirkond, ei saa pidada tüüpiliseks Poola piirkonnaks sellepärast, et nagu praegune Kaliningradi oblastki, kuulus see ala kunagi Ida-Preisimaa osana Saksamaa koosseisu, mistõttu selle piirkonna ilmet kujundab teatud määral ikka veel nn preisi pärand.
Preisi pärandi ühe osaga ? sakslaste poolt istutatud kümnete kilomeetrite pikkuste alleedega ? puutus Warmia-Masuuria vojevoodkonnas visiidil käinud Jõgeva maavalitsuse, Jõgeva Tootjate Liidu ja Vooremaa esindus kokku kohe, kui buss Augustowos Varssavi poole suunduvalt peamagistraalilt ära Warmia-Masuuria pealinna Olsztyni poole keeras. Iseenesest on alleed ju kenad, ent kui kahe puuderea vaheline kaugus on paika pandud 1940. aastate standardite järgi, liigelda tuleb puude vahel aga kottpimedas ja tänapäeva liiklusvahenditega, bussid ja “rekkad” kaasa arvatud, siis jääb üle vaid sohvritele kaasa tunda ja neile külma närvi soovida.
“Nagu Kuremaa-Laiuse vaheline tee, ainult et kakskümmend korda pikem,” kommenteeris keegi.
Kuna teede kitsuse ahistus oli juba teravalt kogetud, ei tundunudki järgmisel päeval päevavalges üllatav, et märkimisväärne osa poolakatest sõidab endiselt tillukeste Poolas kokku pandud FIATidega, mille tootmine nüüdseks juba lõpetatud ning mida “hellitavalt” titekärudeks kutsutakse, või on soetanud mingi muu firma autode kõige pisemad mudelid: nendega on sealmail tõepoolest mugavam liigelda. Või pole poolakatel lihtsalt alaväärsuskompleksi, mida peaks üüratute “maanteeristlejatega” sõites välja elama?
Pühakute orkester
Loomulikult üritas Warmia-Masuuria vojevoodkonna juhtkond eesotsas asevojevood Hanna Mikulska-Bojarskaga pakkuda külalistele parimat. Mis neil ka õnnestus. Ühe päeva veetsime põllumajandusettevõtete, teise turismiobjektidega tutvudes. Esimestest edaspidi, teistest alljärgnevalt.
Üheks Warmia-Masuuria pärliks on Swieta Lipkas asuv jesuiitide kloostri kompleks. Sealset Neitsi Maarjale pühendatud kirikut peetakse Kirde-Poola kauneimaks barokkehitiseks. Komelööviline basiilika on ülirikkalikult kaunistatud maalingute, skulptuuride, vitraa?ide ja millega iganes. 1721. aastal ehitatud barokkorel on aga tähelepanuväärne selle poolest, et selle fassaadil asuvad pühakute ja inglite kujud saab spetsiaalse mehhanismi abil liikuma panna. Nii et kui turistidele mõeldud lühikese orelikontserdi ajal kõlas Oginski kuulus polonees, lõi selle ettekandes kaasa ka pühakujukestest koosnev “orkester”: kes puhus pasunat, kes tinistas mandoliini, kes helistas kellukesi.
Swieta Lipka kloostrikirik on ajast aega olnud katoliiklaste palverändude paigaks ning palverännakuil käiakse seal praegugi. Ning kloostergi tegutseb seal edasi. Tõsi, selle elanikeks on praegu vaid viis vaimulikku ja kuus munka.
Teinud väikese kõrvalepõike Swieta Lipkast kiviviske kaugusele Reszelisse, kus vaatame üle XIV sajandil Teutooni ordu poolt Warmia piiskopi residentsiks ehitatud ning praegu muuseumi ja kunstigaleriina tegutseva kindluse, suundusime otse hundikoopasse.
Hundikoopas
See, et maailmavalitsejaks pürginud Adolf Hitler suurema osa Teise maailmasõja ajast mitte Berliinis, vaid praeguse Poola territooriumil Gierlozi ehk saksapäraselt Görlitzi metsa rajatud Wolfsschanze‘s ehk Hundikoopas viibis, oli paljudele meist üllatuseks ning näitas, kui pealiskaudselt olime omal ajal jälginud ajalootunde ja Valdo Pandi saateid “Täna 25 aastat tagasi”. Hitler saabus Görlitzisse esimest korda 24. juunil 1941 ja lahkus sealt lõplikult 20. novembril 1944. Sealt tegi ta lühemaid ja pikemaid visiite Berliini, Lõuna-Saksamaale Eva Brauni juurde, Kurski alla ja mujale, seal võttis ta vastu kõrgeid külalisi, nagu Mussolini, Mannerheim jt ning seal oleks ta peaaegu et surma saanud, kui vandenõulasest krahv von Stauffenbergi poolt nõupidamistelaua alla pandud pommi sisaldavat portfelli enne plahvatust kogemata füürerist kaugemale poleks nihutatud. 1945. aasta jaanuaris, enne punavägede saabumist üritasid sakslased suurest hulgast üüratupaksude seintega betoonpunkritest ja kergematest ehitistest koosnevat linnakut õhku lasta, ent see õnnestus vaid osaliselt. Nii on Hundikoobas kui hoiatav mälestus ajaloo karmist õppetunnist enam-vähem alles. Mille üle poolakad ilmselt õnnelikud on, sest turismiobjektina on paik väga populaarne.
Kana pole lind
Turism ongi Warmia-Masuuria jaoks oluline tuluallikas: aasta jooksul külastab vojevoodkonda umbes viis miljonit turisti. Välisturistide hulgas on kõige rohkem sakslasi, mis on piirkonna ajalugu arvestades ka mõistetav. Ka Kaliningradi poolt tullakse üha sagedamini, sest viisat on kaliningradlastel Poolasse ja poolakatel Kaliningradi sõiduks küll vaja, aga see on nii ühtedele kui teistele tasuta. Kaliningradis öeldavat, et “kuritsa ne ptitsa i Pol?a ne zagranitsa”, st et kana pole lind ja Poola pole välismaa.
Peale rohkete arhitektuuri- ja kultuurimälestiste pakub Warmia-Masuuria vojevoodkonnas turistile silmarõõmu järverohke ja künklike moreenkõrgustikega maastik. Järved on sageli kanalitega ühendatud, nii et kanuuga võivat sealtkandist suisa Kaliningradi välja põrutada. Mis aga metsa puutub, siis seda on Poolas palju ja enamasti on see riigi omanduses. Mistõttu harvestere tee ääres müttamas ja palgikoormaid vastu vuramas me ei näinud.
Õigupoolest jäi esimesest külaskäigust eelkõige selline tunne, et tahaks tagasi minna, sest tegelikult ei saa kahe päevaga poolteise miljoni elanikuga Warmia-Masuuria vojevoodkonnast kuigi ülevaatlikku pilti. Ainult et vahepeal tuleks natuke kirjandust uurida ja mitmed asjad endale üksipulgi selgeks teha. Näiteks see, millal ja missuguste tulemustega toimusid Poola jagamised, kes olid warmialased ja masurid, kes omal ajal sealkandis elasid, mida kujutas endast endiste Ida-Preisi alade ümberrahvastamisele suunatud operatsioon Visla jne. Sest ilma selliseid asju teadmata on raske seal kogetavat mõista.
Muuseas, ülehomme tähistatakse Poolas iseseisvuspäeva ehk vabariigi aastapäeva. Õnne poolakatele sel puhul!
RIINA MÄGI
