Võtikveres möödunud laupäeval peetud raamatuküla peol kõneldi palju metsast, täpsemalt loodusest meis ja meist looduses. Selline suund oli ajendatud Võtikvere raamatuküla tänavuse patrooni Valdur Mikita menuraamatust “Lingvistiline mets”.
Kuueteistkümnenda raamatuküla peo juhatas sisse tähtis sündmus: Elise Rosalie Auna tunnustuskirja üleandmine kirjandusteadlasele Leena Kurvet-Käosaarele. Sellist tunnustuskirja anti välja esimest korda.
“Asjaolule, et eesti 19. sajandi lõpu kirjanduse üks olulisemaid autoreid Elise Rosalie Aun elas mitu aastat Võtikveres oma metsaülemast venna juures, juhtis minu tähelepanu Sirje Endre,” ütles Võtikvere raamatuküla rajaja, kirjanik ja filmilooja Imbi Paju. “Tema kirjastus SE&JS üllitas nimelt hiljuti Anna Haava kirjade kogumiku, kus on sees ka kirjad Elise Aunale. Neist kirjadest tuligi välja Auna seos Võtikverega. Leidsime, et selle teadmise pinnalt annab välja kasvatada uue traditsiooni ning täna annamegi üle esimese Elise Rosalie Auna tunnustuskirja. Selle saaja Leena Kurvet-Käosaar on tõstnud ajaloo sügavusest esile unustusse vajunud naiskirjanikke ja -luuletajaid.”
Ka Elise Auna võib liigitada unustusse vajunud naisluuletajate hulka. Üheks põhjuseks, miks paljud eesti kirjanduslugu käsitlevad teosed temast vaikides mööda on läinud, on arvatavasti see, et neljakümneaastaselt ta abiellus ega avaldanud pärast seda enam ühtegi raamatut: tema õpetajast kaasa arvas nimelt, et abielunaisele ei sobi kirjaniku ega avaliku elu tegelase roll.
Loodetavasti annab Elise Auna tunnustuskirja väljaandmise algatamine tõuke ka tema elu- ja loominguloo põhjalikumale uurimisele. Tundus, et Leena Kurvet-Käosaare mõtted juba liiguvad selles suunas.
Lood viivad raamatuni
Raamatuküla peo kandvaimaks osaks on nn vabaõhusalong. Tänavu oli üheks selles arutlusel olnud teemaks see, kuidas innustada lapsi lugema. Selle üle vahetasid Imbi Paju juhatusel mõtteid kasvatusteadlane Maili Liinev, kunstnik Lilli-Krõõt Repnau, zooloog Aleksei Turovski, metsamees Vahur Sepp ning kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone. Viimane kinnitas, et nende pere lastele on heaks sillaks raamatute juurde olnud suuliselt räägitud lood.
“Lastele on ikka saanud öelda: tulge, ma räägin teile ühe loo,” ütles Epp Petrone. “Tihti kõnelevad need lood minu lapsepõlvest. Rääkige teiegi lastele oma lapsepõlvelugusid. Uskuge, see teeb ka teid ennast õnnelikumaks. Paljudes peredes hakkabki side pereliikmete vahel katkema, sest igaüks istub oma nurgas ja sõrmitseb mõnd nutiseadet.
Erilise heameelega on Võtikvere raamatukülas esitletud Jõgevamaalt pärit autoreid ja nende teoseid. Tänavu oli raamatuküla peo külaliseks Luualt pärit kultuuriajakirjanik Janar Ala, kelle sulest ilmus mõned kuud tagasi raamat “Ekraanirituaalid”. Autor luges sellest mõned tekstid ka ette.
“Mul ei olnud tegelikult mingit raamatu tegemise kavatsust,” ütles Postimehes töötav Janar Ala. “Ma kirjutasin lihtsalt oma Facebook’i seinale igasuguseid lugusid elust ja inimestest. Aga teistele hakkasid need lood meeldima ning lõpuks tegi Kivisildnik mulle ettepaneku need raamatuks koondada ja tema kirjastuses Jumalikud Ilmutused välja anda. Algul puiklesin vastu, aga siis tekkis mul endalgi huvi vaadata, kuidas need tekstid üheks raamatuks koondatult mõjuma hakkavad. Tagasiside raamatule on olnud igatahes parem, kui ma eeldada oskasin.”
Rohkem, kui lootis
Janar Ala tunnistas, et raamatu ilmumisest möödunud aja jooksul on tal tekkinud veel tekste, mis võiksid raamatuks saada.
“Tahaksin ka Luua kohta midagi kirjutada. Kui vanematekodus käin, siis isa räägib ikka oma kandi lugusid. Tundub, et ainest seal on,” ütles Janar Ala.
Võtikvere raamatuküla peol oli ta esimest korda. Sinna kutset saades kaalus ta korraks ka võimalust viisakalt ära öelda või mingi kohaleminekut takistav põhjus välja mõelda.
“Aga mul on hea meel, et ma seda ei teinud. Mulle meeldis Võtikvere vahetu ja eelarvamustest vaba publik. Ja tore oli ka Valdur Mikita, Juku-Kalle Raidi, Kertu Rakke ja mitme teise kirjandusinimesega lähemalt tuttavaks saada: sõitsime Võtikverre kirjanike liidu bussiga ja mitmetunnise edasi-tagasi sõidu jooksul jõudsime paljudest asjadest kõnelda,” sõnas Janar Ala.
Võtikvere raamatuküla tänavune patroon Valdur Mikita kinnitas samuti, et sai Võtikvere raamatuküla peolt rohkem, kui lootis.
“Kõige rohkem inspireerib mind siia kogunenud inimeste heatahtlik avatus,” ütles Valdur Mikita. “Ja kõik, kellega ma siin kokku puutunud olen, on palju lugenud inimesed.”
Imbi Paju ütles Võtikvere vabaõhusalongis Valdur Mikita “Lingvistilist metsa” kiites, et see raamat näitab, milline võlu ja maagika on eestlaseks olemises ja Eestis elamises. Ning et sellist raamatut on meile, kes me kipume halama, kui väikesed ja vaesed me oleme, väga vaja. Kusjuures Mikita ei õhuta mingit nartsissismi ega upita meie ego ohtlikule kõrgusele, vaid annab hingepidet ning jõudu eksisteerida selles paigas ja kultuuriruumis.
Valdur Mikita väitis, et eestlasele meeldib kõige rohkem männimets, kus puud on natuke viltu. Ilmselt sellepärast, et selline mets tundub müstiline.
“Võtikvere pargis on küll mändide asemel kuused, ent ikkagi võib seda pidada eestlase muinasjutulise metsa mudeliks,” ütles Valdur Mikita. “Meil siin, metsarohkes Eestis, võib iga asja, ka iga kultuurinähtuse kohta öelda, et see on metsa läinud. Meil polegi tegelikult teravat eraldusjoont kultuuri ja looduse vahel. Võtikvere raamatuküla pidu on aga üks paremaid näiteid Eesti “metsa läinud” kultuurist. Lisaks sellele on Võtikvere raamatuküla märk mingist üldisemast protsessist: minu meelest on Eestis rohujuure tasandil tekkimas mingi uus, sügavalt eestipärane külakultuur.”
RIINA MÄGI
