Tegemist on riikliku hoolekandeprogrammi ?Laste ja erivajadustega inimeste hoolekande programm aastateks 2004?2006? projektikonkursil rahastatud projektiga, mille kirjutas ja viib läbi Jõgeva Puuetega Inimeste Koda.
Puudega inimene pole abivajamises süüdi
Tänane algus pole mõistagi eriti mastaapne: koolitusele võib koguneda kümmekond inimest, kuid et maakonnas seni isikliku abistaja teenus puudub, on Koja initsiatiivi võimatu üle hinnata.
Puuetega inimeste koja energiline tegevjuht Luule Palmiste töötas enne sellesse ametisse asumist üle 20 aasta samas valdkonnas riigiametnikuna ning teab seetõttu probleeme ja tegelikke vajadusi detailselt. Lisaks isikliku abistaja teemale annab ta kujundliku ülevaate puuetega inimeste olukorrast. Õigem oleks öelda ? troostitust olukorrast.
Jõgevamaal elab ligi 6000 puudega inimest, neist on lapsi veidi üle 200, kellest hinnanguliselt umbes iga kümnes vajaks isiklikku abistajat. Puudega inimeste kontsentratsiooni suhtes asub Jõgevamaa maakondade pingerea tipus. Palmiste selgitab, et meil on väga palju kutsehaigeid, mis omakorda tuleneb inimeste tööst põllumajanduses.
Inimene ei ole ise puude tekkimises süüdi. Teistega võrdseid võimalusi liikuda ja ühiskondlikus elus osaleda tahab temagi. Selleks vajab ta abivahendeid, sageli ka isiklikku abistajat.
Hoopis rõõmsam pilt avaneb pabereid lugedes. Eesti valitsus on heaks kiitnud ÜRO välja antud dokumendi ?Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid?. Eestis puudub küll spetsiaalne puuetega inimeste õigusi kaitsev seadus, kuid nende õigusi ja kohustusi on käsitletud paljudes seadusandlikes aktides.
Eesti sotsiaalhoolekande süsteem on üle minemas asutusekeskselt hoolduselt avahooldusele, mis tähendab ka uute sotsiaalteenuste loomist. Sotsiaalhoolekande seaduse paragrahv 26 ütleb muu hulgas: puuetega isikutele teiste inimestega võrdsete võimaluste tagamiseks, nende aktiivseks osalemiseks ühiskonnaelus ja iseseisvaks toimetulekuks loob valla- või linnavalitsus võimalused puudest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks ravi, õpetuse ja tõlketeenusega, /?/ määrab vajadusel tugiisiku või isikliku abistaja.
Soomlased on isikliku abistaja teenust puuetega inimestele pakkunud seadusejärgselt juba alates 1988. aastast. Seetõttu tasub meil nende teadmiste ja kogemustega arvestada. Soome Puuetega Inimeste Liidu definitsiooni järgi on isiklik abistamine puudega inimese aitamine neis igapäevastes toimingutes, mida ta ei ole ilma teise inimese abita võimeline sooritama. Soomes saavad puudega inimesed isikliku abistaja palkamiseks ka rahalist toetust.
Aidata saab igaüks
Abistaja aitab puudega inimesel küll elada sellist elu, nagu ta soovib, kuid ei tee tema eest ära igapäevaseid toiminguid. Näiteks peenrarohimine pole mingil juhul abistaja töö, toob Luule Palmiste näite. Abistaja ei ole lahendus puudega inimese isiklikele probleemidele. Teenuse eesmärk on puudega inimese aktiviseerimine.
Abistajaks võib saada igaüks, meditsiinialast või hooldamisega seotud ettevalmistust ei nõuta. Puudega inimene teab ise kõige paremini, milles ja kuidas teda aidata.
Kõige rohkem vajavad isiklikku abistajat liikumis- ja nägemispuudega inimesed. Laste ja vaimupuudega inimeste puhul läheb nende iseseisvuse suurendamise asemel vaja hoolitsemist. Siiski pole siinjuures tegemist ei hooldaja ega tugiisikuga, täpsustab Palmiste.
Veidi rohkem kui nädala pärast Jõgevamaa Puuetega Inimeste Kojas Ristiku 3 toimuval koolituspäeval räägivad isikliku abistaja teenuse süsteemi loomisest Eesti Autismiühingu juhataja Marianne Kuzemethsenko ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige Külli Urb. Mõlemad tublid naised on selle töö ise ära teinud, Urb Tallinnas ja Kuzemethsenko Tartus. Psühholoog Evi Stukert õpetab, kuidas teisi aidates ise mitte läbi põleda.
Üks koolitus jääb enesestmõistetavalt tilgaks meres. Kuid algus on tehtud. Järgmiseks sammuks on erinevate ametkondade koostöövõrgustiku loomine Jõgeval.
ANDRES LOORAND
