Vooremaa – jääaja vabaõhumuuseum, rikas ja ainulaadne

Siinne elanikkond on läbi aegade tegelenud põllupidamise ja karjakasvatamisega    omades  häid praktilisi kogemusi ja teoreetilisi teadmisi. Vähenenud nõudlus põllumajandusliku toodangu järele on pannud inimesi otsima uusi võimalusi  säilitamaks ajalooliselt väljakujunenud külaelu.

Peab säilima põllupidamine
Vooremaale   sobib   talupidamine parajalt suurte põldude, karja- ja heinamaadega. See on vajalik  pärandkultuurmaastiku säilimiseks ja miljööväärtuse hoidmiseks.
Paljud põllupidajad on asendanud teraviljakasvatuse õlikultuuride kasvatamisega. See on ettevõtmine, mis Vooremaale hästi sobib.
Vooremaal on käivitatud ja käivitamisel mitmeid   ravim- ja maitsetaimede kasvatamisele  orienteeritud projekte. See  tagab jätkusuutliku põllupidamise, kasutab ära senised investeeringud tehnikasse ja inimeste  teadmised.  Pealegi võib oskuslikult maastikku paigutatud õitsev saialille-, siilkübara- või iisopipõld vms kaunistada oluliselt maastikku,  muutes selle kaudseks müügiartikliks.
Hästi seondub eeltooduga Tabiverre kavandatav keemiatehas. Tootmishooned  jäävad  kaitsealast välja. Töötajale on  vahetus läheduses meeldiv  elu- ja puhkekeskkond. Tehases hakatakse kasutama taimset materjali, mida saab siinsetel põldudel edukalt kasvatada. Kavandatu toetub kohalikele vajadustele (leevendab tööpuudust) ja  võimalustele (piisavalt viljakat põllumaad ja põllupidamise oskustega inimesi).
Kindlasti ei sobi Vooremaale suured tööstuskompleksid. 

Saab ja tuleb ehitada
Nõukogude ajal võitlesid maastikukujundajad maastikuga seostamata hoonete ja tiheasustusalade tekkega väärtuslikele maastikele. Selle aja näiteks on Raigastvere sigalakompleks, Pikkjärve  loomakasvatushoonete kompleks, Kaiavere farm ja kuivati, Raigastvere suvilate asum jne. Tänapäeval sarnaste detailplaneeringute mittekooskõlastamine looduskaitsjate poolt  on viinud  järeldusteni, et Vooremaale ei saagi  ehitada. Enamasti seostatakse seda keeluga ehitada veekogude äärde. Tegelikult on võimalik Vooremaal ehitada veekogude lähedusse keskkonnanõudeid eiramata ning maastikku kahjustamata.
Hoopis tõsisem mõju loodusele on  ehitamine maastiku kõrgematele elementidele. Ehitades sinna endist kolhoosiküla meenutava asumi, oleme maastiku pöördumatult rikkunud. 
Meist enamarenenud maades hakkab silma, et tööd ei leita enamasti elukohas, vaid tööle käiakse tunnipikkuse tee kaugusele või kaugemalegi. Vooremaale jõuab Tartust  vähem kui tunniga. Tartu on kujunenud nn. regioonikeskuseks, kus on piisavalt töökohti.  Elada võib sealne töötegija aga Vooremaal. 
Vooremaale tuleb ehitada, Vooremaa vajab uusi elanikke.  Ainult et maastikurajoon  pakubki elamiskohti suhteliselt jõukamatele  elanikele. Kas Vooremaale mahub  viissada või tuhat uut elumaja, vajab selgitamist. Kindlasti on võimalik Vooremaale ehitada  üksikult või väikeste asumitena, kahjustamata maastikku ja järgides ajaloolist asustuse paigutust.
Jõukal elanikul on  võimalik investeerida  oma elukoha lähiümbruse korrastamisse ja kujundamisse.  See kõik kaunistab Vooremaad.
Ehituspoliitika kujundamine Vooremaal nõuab asjatundlikku nõustamist. Praegu oma kodu rajav põlvkond on enamasti pärit ajast, mil kodu algas korteriuksest ja ei osatud väärtustada koduümbrust elukultuuri osana. Hoone ja maastiku seosest siis ei mõeldud. 

Rikkus on puhas elu- ja töökeskkond
Puhta  ja kauni keskkonna nimel  on vaja teha palju tööd. Looduskaitselised piirangud  ei ole siin takistuseks, vaid läbi erinevate toetuste ( keskkonnatoetused, maahooldustoetused jne)  ja võimalike projektide aitab  tuua piirkonda täiendavat raha. Praeguse Eesti Vabariigi ajal ei ole tegeldud maastikuhoolduslike töödega ja ei ole teadlikult suunatud tegevuse arengut Vooremaal.
Turist eelistab puhast keskkonda ja  korrastatud maastikku ning väärtustab selle unikaalsust.
Välisturisti võlub looduslik keskkond. Ta on nõus selle eest hästi maksma, kuid tahab lisaks kaunile loodusele kvaliteetset teenust. 
Praegu ei ole võimalik turistil  saada teenust, mis toetub kohalikule toidukultuurile, käsitöökultuurile jne.  
Ausalt öeldes on  praegu võimatu leida Vooremaal söögikoht, kus näiteks bussitäis turiste korraga süüa saaksid. Vähe on kohalikule käsitöökultuurile toetuvaid suveniire.  Head näited  on  õletöö, Sohvi äri mänguasjad,  Saare saialillekeskuse taimeteed jne. Neidki ei jätku ja alati ei ole need  turistile kättesaadavad.     
Noored lahkuvad Vooremaalt tõesti. Siin ei ole süüdi maastikukaitsjad. Tulemuslikkuse nimel on vaja teha koostööd kohalikel haridusasutustel, omavalitsustel, ettevõtjatel.  Vaja on suuremaid ühisprojekte, kus leiaksid rakendust  kohalikud elanikud. Ka oma igapäevaelus võiksime püstitada loosungi (küll mõneti laenatud) ? eelista Vooremaist.

ENE ILVES,
Rohelise mõttelaadiga Vooremaa elanik