“Ega suvel pilli mängida ei viitsi. Nüüd, enne kooliaasta algust, ongi aeg sõrmed soojaks teha,” ütleb mõisahoone omanik Andres Leivategija ja paneb viiuli käest. Mõne päeva pärast tulebki tal Tartus Elleri-nimelises muusikakoolis, kus ta juba kakskümmend kolm aastat viiuliõpetaja olnud, taas ametisse asuda. Ehkki Tartus on ka korter, sõidab õpetaja tihtilugu pärast tööpäeva lõppu ikka Visustisse. Nädalalõpud ja suvi mööduvad enesestmõistetavalt mõisas. “Nemad käivad siin, aga mina elan siin,” ütleb Andres oma pereliikmete kohta. Abikaasa Kadri on Elleri-kooli direktor ning kõigil kolmel lapsel oma juba elu ja tegemised.
Kojujõudmine
Endisaegne mõisapark ja uhke võlvkaartes kelder olid Andrese sõnul saanud talle selle koha soetamisel kõige enam otsustavaks. Ent järjest enam on ta alates 2002. aastast, mil ta selle valduse omanik olnud, hakanud tundma, et on jõudnud pärale ? koju. “Need aastad on olnud mu elu parim aeg ja sellest, et mul on siin õigus vabatahtlikult tööd teha, võin tõelist rõõmu tunda,” tunnistab ta.
Mõisahoone müügiks välja kuulutatud oksjonile Andres aga siiski ei läinud. “Mõtlesin, et ega ikka õpetajate palga juures ei maksa ostmisele mõeldagi,” ütleb ta. Hiljem selgus aga, et hoone oli jäänud oksjonil hoopis müümata ja Andresel õnnestus see alghinnaga endale saada. Pärast seda on küll mõnigi hoonet ära osta soovinud.
Andrese jaoks on aga see koht palju enam kui lihtsalt omand või valdus ja sellel pole hinda. Enesetunnet, avarust, vabadust ja muud seesugust ei saa ju ometi millegagi mõõta, osta ega müüa. Kes arvab, et üksi suures hoones võiks vahest hirmu tunda, sellele võib Andres üpris veendunult öelda, et turvalisemat paika kui siin annab otsida.
Sügisene “inventuur?
Kõige olulisemaks on Andres pidanud seda, et kümmekond aastat vahepeal tühjana seisnud hoone vähemalt edasi ei laguneks. “Igal sügisel teen omaette inventuuri, et kas hoone seisukord on halvemaks või paremaks läinud. Õnneks on siiamaani ikka plusspool peale jäänud. Kasvõi mõni uks ja aken juures, hea meel sellestki,” kinnitab peremees.
Suuremad tegemised ei hakka ju eriti silma ja see polegi eesmärk. Näiteks on arvukate sodi- ja prahihunnikute ning täitepinnase alt tulnud lagedale trepiastmeid jne.
Suur rõdu peaukse ees, kuhu hommikuti kõige enne päike paistma hakkab ja kust avaneb ilus vaade pargile, on Andrese lemmikkoht. Avar eesruum on esialgsega võrreldes lausa tundmatuseni muutunud, nii et sinna julges peremees juba tiibklaverigi sisse tuua. “Siin oli akna all suur lumehang,? näitab Andres kahte järgmist suurt ruumi, mis praegu juba täiesti elamiskõlblikud ja köetavad.
“Tegelikult olen ma suurema osa elust elanudki kõrgete lagedega tubades. Tartu korter on samuti vanemas majas ja seal tegin renoveerimistööd kõik ise. See on ühtlasi mu suur hobi. Õppinud olen vajadusest ja töö käigus,” räägib Andres.
Palju kandnud ja kannatanud
Visusti mõis pärineb keskajast ning seda on esmakordselt mainitud 1473. aastal. Alates 17. sajandist on mõis vahetanud tihti omanikke. Peahoone teatakse olevat algselt ühekorruseline. Kahe viimase suure sõja vahel olevat siia aga asutatud saksa laste algkool, sest selles piirkonnas oli tol ajal elanud päris palju saksa rahvusest perekondi. Ilmselt vajadusest laste internaadi järele ehitati majale peale teine korrus. 1933. aastal oli aga hoone maani maha põlenud ja taastati mõneti lihtsamal kujul, algsete kaunistuste ja tornikesteta.
Nõukogude ajal on siin olnud nii kauplus, raamatukogu, kool kui ka sovhoositööliste korterid. Seitsmekümnendatel aastatel olevat majas ka kino näidatud. Hoone on praegu siiski muinsuskaitse all ja lausa omatahtsi kõike teha ei saagi. Midagi päris algusaegadest on aga väga raske leida. Kui mitte arvestada paarikümmet ruutmeetrit parketti eesruumi põrandal. Seintelt on peremees üritanud leida mõnd algset kihti, aga ikka jõudnud vaid söestunud pinnani.
Õnneks on Andresel viimasel ajal hea teejuht endisesse aega. Nimelt otsis temaga ühendust siinse valduse viimase sakslasest omaniku üks järeltulija, kes siit 1939. aastal lahkudes oli olnud üheksa-aastane tüdruk. Omavahel on nüüdseks kohtuda jõutud juba mitmel korral ning eriti pidavat vanaproua rõõmus olema just selle üle, et omanik on muusikainimene.
Oma isa naaber
Vanu mõisa plaane uurides jõudis Andres huvitava avastuseni, et tema Kassinurmes asunud kunagise isatalu maad ulatunud üht serva pidi Visusti mõisa maadega kokku. “Nii et isagi oli siin naaber,” rõõmustab Andres. Praegu kuulub tagastamise ja vahetuse tulemusena siinsele kinnistule park.
“See ongi nüüd mu elu, õigemini eluviis,” kinnitab siinse valduse muusikaõpetajast omanik. Seda, et töötegemine viiuldamist segaks ja käsi rikuks, ta ei karda. “Eks panen kindad kätte,” muigab ta. Küll aga võib muusik oma käsi üle koormata hoopis teisel moel. Andresel ongi just Tartu Ülikoolis käsil doktoritöö liigutusvõimekusest seoses pillimänguga. “Töö teema tuli vajadusest. Paljud mängivad käe üle, eriti käib see viiuldajate ja klaverimängijate kohta,” teab kogenud pedagoog.
Muusikaga on seotud Leivategijate pere valdav osa. Poeg Indrek õpib Müncheni Muusika- ja Teatriakadeemias t?ello erialal. Noorema tütre Karini kultuuriõpingud Tallinna Ülikoolis seonduvad samuti suuresti muusikaga. Vanem tütar Margit aga lõpetas hiljuti hoopis Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. “No keegi peab ju kuulaja ka olema,” leiab isa.
Mõisas askeldamine on muusikainimesest Andrese arvates eelkõige suurepärane eneselaadimine. See, kui vahel nädala jooksul ühtegi hingelist ei kohta, olevat isegi päris mõnus, mis ei tähenda sugugi, et mõisahoone peremees naabritega ei suhtleks. “Mul on toredad naabrid ja küla poisid on siin samuti mõnikord abis käinud,” ütleb ta.
Kas ja millal maja päris valmis saab, seda peremees öelda ei oska. See polegi tähtis. “Loomulikult ei jätku raha kiireks renoveerimiseks. Ma ei mõtle sellele ja suuri plaane ei pea. Kui see mõtlemine vaevama hakkab, siis vaevab elu lõpuni,” leiab ta.
Mõisas musitseerimise plaane on ta aga enda sõnul pidanud küll. “Mõned mõtted on idanemas. Kui esimene kontsert teoks saab, siis annan teada,” lubab ta.
VAIKE KÄOSAAR
