Möödunud aasta novembris esitleti Tartus Kirjanike Maja saalis Villem Ernitsa raamatut “Noorpõlve ideaalid”, mille koostas Hando Runnel.
Järg 11. jaanuaril ilmunud osale
Raamatu teine osa hõlmab 16 vägagi eripalgelist kirjutist. Neis käsitletakse ilmavaatelisi, sõdade ja revolutsioonide ning rahvusliku ja rahvusvahelise olukorra küsimusi. 1919. aastal avaldatud kirjutises “Enamlusest” näidatakse, et üheks saatuslikumaks nähtuseks enamluses on terror, hirmuvalitsus.
Tegeles tõsiselt Setumaa küsimustega
Villem Ernits tegeles tõsiselt Setumaa ja Eesti Ingeri küsimustega. Ta tegi 1922. aastal ettepaneku moodustada Petserimaa vallad rahvuste paiknemise alusel. Selle kavatsuse järgi tuleks viis setu valda, neist kolm puht setu valda (Mikitamäe, Järvesuu ja Obinitsa) ja kaks setu enamusega valda (Satserinna ja Vilo), kuna vene valdadest oleksid Kulje, Pankovitsa ja Laura vene enamusega. Ernits hindas kõrgelt 1922. aastal ilmunud esimest setu lugemikku, kus oli käsitletud ka karskusküsimust.
Eesti Ingeris oli haridusjärg kõrgem kui Petserimaal. Ka elumajad olid seal puhtamad. Seoses perekonnanimede (sugunimede) paneku algusega Ingeris andis Ernits 1922. aastal ülevaate sealsete rahvaste – soomlaste, isurite ja venelaste – paiknemisest külade kaupa. Edasi kirjeldas ta seal levinud isuri-karjala, ingeri-soome, eesti ja vene kultuuri eripära ning leidis, et tuleb piir panna venestamisele ning soodustada soome kultuurielementi, mitte aga selle vastu sõdida. Ka pole vaja eesti keelt emakeele asemele paigutada neis koolides, kus rahvas ise tahaks soomekeelset kooli, kirjutas Ernits.
Seoses perekonnanimede panekuga Setumaal ja Ingeris lükkas Ernits tagasi süüdistused ümberrahvastamises ning kirjutas, et ristimisel said venelased kõik enestele nimed, missugused aga tahtsid. Üle 99 protsendi võttis neist vene nimed.
Hõimuliikumises aktiivselt osalenud Ernits iseloomustas 1926. aastal põhjalikumalt hõimutöö võimalusi erinevate soome-ugri rahvastega, rõhutades mida rohkem Uurali rahvad kultuuriliselt ja poliitiliselt kokku hoiavad, reaalsete võimaluste piirides loomulikult, seda rohkem suudavad nad muutuda loovaks teguriks rahvusvahelises kultuurielus ja seda suuremat lugupidamist enesele võita ülemaailmses rahvaste peres.
Ernits püüdis välja tuua ka väliseestlaste kohustused kodumaa vastu. Ta leidis, et iga väliseestlane on teatud kombel meie riigi ja rahva mitteametlik esindaja ning väliseestlase ülesanne on ka esindada välisilma Eestis. Väliseestlased peavad alal hoidma oma rahvust ja keelt, kuigi ümberrahvustumisprotsessi täiel määral takistada ei saa. Ilusaks tagasieestistumise näiteks tõi ta professor Ludvig Puusepa (1875–1942), kes alles Eestisse asudes eesti keele ära õppis, enne sõnagi oskamata.
Rännutung viis kaugele
Enne teist maailmasõda, eriti Eesti Vabariigi ajal reisis Ernits päris palju. Käesolevas kogumikus juhatab tema reisilood sisse keiserliku Venemaa ajal (1914) avaldatud kirjutis vabaõhumuuseumidest, milles ta avaldab lootust, et selline muuseum avataks ka Eestis. Ernitsa reisid olid seotud hõimu- ja karskusliikumise ning keeleteadusega.
Esimesena kirjeldab Ernits muljeid reisilt Kuramaa liivlaste juurde (1923). Ta oli seal koos Martti Haavio, Julius Mägiste (1900–1977) ja Ann Tammega (1890–?). Liivi seltsi pidu peeti Väike-Iira kirikumõisa saalis Läti Vabariigi 5. aastapäeval, kus liivlaste vaimne juht köster Kārlis Stalte (1870–1947) pidas liivlaste rahvuslipu pühitsemisel kõne, teatades, et Liivi seltsil on üle 200 liikme. Ernits luges seal ette tervituskõned liivi ja läti keeles. Tutvuti ka Liivi ranna külade ja loodusega. Külad ise on ilma erilise plaanita rühmkülad ega paku ehituse poolest midagi algupärast, välja arvatud kahest püsti aetud lootsikupoolest tehtud kojad, mida Ernits enda kinnitusel enne kusagil näinud polnud.
Sõja ajal olid sakslased ehitanud 60-verstase kitsarööpmelise raudtee, mis ühendas Liivi ranna Läti sisemaaga, kuid Ernitsa külaskäigu ajal oli see veel osaliselt kasutamata. Tollal arutati Kuramaa põhjaranniku liivlasi ühendava Liivi valla moodustamist. Rahvaküsitlusel oli selle poolt 60 protsenti kohalikest elanikest.
Lahkhelisid lätlastega põhjustas liivi külasid lõunas ääristava metsariba kuuluvus. Lätlased tahtsid selle pooleks jagada, liivlased pidasid aga metsa omaks. Tagasiteel pidas Ernits Riia eesti algkoolis karskustunni.
Reisid seotud karskusliikumisega
Ernitsa järgmised reisid olidki seotud karskusliikumisega. Läti, Leedu, Saksa- ja Inglismaa kaudu sõitis ta 1923 Cherbourgi sadamasse Prantsusmaal ning sealt edasi Põhja-Ameerikasse, kus alguses viibis Kanadas – Quebecis, Montrealis ja Torontos. Torontos käis ta soomlaste kommunistliku seltsi kahekordses majas, sealsete mittekommunistlikke soomlaste külastamiseks ei jäänud tal aega. USAs New Yorgis käis Ernits külas ka kuulsal töösturil ja leiutajal Thomas Alva Edisonil (1847–1931), kes tõendas, et praegu töörahvas ei joovat ja et tema vabrikutes on tööl ainult karsklased.
Eraldi reisikirjad on Leedust, Norrast ja Rootsist, kus Ernits käis kevadel ja hilissuvel 1924. Leedus oli ta Kaunases ja Panevėžyses. Norra pealinnas Kristianias (hiljem Oslo) peeti Põhjamaade karskuskongress, kus Ernits esines ettekandega. Rootsis peatus ta põhiliselt Stockholmis, kus käis muuseumides (Skansenis, Nordiska Museetis jm).
Artiklis “Ameerika noorpõlve ideaalidest” (1927) jutustab Villem Ernits selle maa karskusliikumisest. Tõenäoliselt selle loo järgi ongi koostaja Ernitsa valikkogumikule nime pannud. Edasi jutustab Ernits töökorraldusest ja tööviljakusest USAs, põhjamaalaste karskusaate levimisest ning Antverpeni eestlaste kõrtsidest (kõik 1928. aastal). Et Antverpeni kõrtsid Belgias olid ühtlasi ka odavad võõrastemajad, lootis Ernits, et sinna asutatakse korralik meremeeste kodu ühes odavate korteritega.
Ernitsa järgmised reisilood on seotud teaduse ja kirjandusega. Need jutustavad peamiselt Poolast ja poolakaist. Kaks kirjutist on Poola-Eesti kokkupuuteist teaduse ja kirjanduse alal (mõlemad 1930). Järgnevad käsitlused (mõlemad ilmunud 1933) Poola-Eesti üliõpilassuhteist ja dr Jerzy Kaplinskist (1901–1943?), poola keele ja kirjanduse lektorist Tartu ülikoolis, eesti kirjaniku Jaan Kaplinski (1941) isast. Sügisel 1934 peeti Poola linnades Varssavis ja Krakovis ka teine slaavi filoloogide kongress, kus Eestit esindasid Peeter Arumaa (1900–1982), Kaplinski ja Ernits. Kongressi materjalide põhjal tutvustab Ernits järgmisel aastal pikemas kirjutises soome-ugri alade küsimusi.
Lisasse on koostaja paigutanud Villem Ernitsa kõige pikema ja vanema kirjutise Carl Robert Jakobsonist. Selle esmailmumise ajal oli Ernits kõigest 19 aastane
Kokkuvõtteks tuleb rõõmuga nentida, et lõpuks ometi on ilmunud Eesti karskusliikumise aatemehe, Tartu ülikooli kasvandiku ja õppejõu, kõige pikema elava legendiga põhimõttekindla rahvuslase Villem Ernitsa kirjatööde valikkogumik. Soovitan soojalt teost lugeda.
i
OTT KURS, geograaf ja etnoloog, praegu pensionär
