Kui Valdeko Kippus ja Evald Põldma said kolmekümnendate aastate alguses Ameerikast toodud traktori “Deering” ja 68 aasta vanuse rehepeksumasina “Thermaenius” viljapeksuks valmis häälestatud, kogunes õige hulga rahvast seda imetegu uudistama. Meestel, kes veel vanamoodsalt vilja peksavad, on uuemal ajal juba kaheksas kord seda nõnda paljude uudistajate ees teha. “Vanu masinaid hakkasime kokku korjama ja korda sättima üle paarikümne aasta tagasi. Kokku on mul kolm peksumasinat, see Thermaenius” on neist kõige kõbusam. Natuke tuli sedagi ja Deeringut enne tänast proovi veidi kõpitseda. Sai korda ja töötab nagu kellavärk,” seletas veidi alla kaheksakümnene Evald Põldma.
Talgud kestsid mitu nädalat
“Kohe nii hea ja tuttav hääl tuli, kui masin käima pandi,” võttis talguline Aivar Koovit hangu ja hakkas peksumasinast pudenevat põhku hunnikusse tõstma. Tema, nagu enamik talgutööle tulnud vanemaid mehi ja naisi, teab, millist tööd ja vaeva nähti viljaga veel pool sajandit tagasi.
“Olen oma isatalus Tõrenurme külas ka rehte peksnud. Ega seda üksinda teha saanud, oma 25 inimest pidi olema platsis, hobused ka. See aeg käis peksumasin mööda talusid ja rehepeksutalgud kestsid oma paar nädalat, kuni külale sai ring ümber. Kui Eha talu ja maa tagasi sain, hakkasin ka vilja kasvatama, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Viga oli selles, et kombaini saamine oli raske ja vilja polnud ka kuhugi panna. Lõpetasingi põllupidamise ja andsin oma maa majandile rendile,” pajatas seekord vaid pealtvaatajaks jäänud talguline Kalju Kippus. Eks vanematele inimestele olegi sellised talgud kokkusaamise ja meenutamise kohaks. Noorematel on teised ja uuemad huvid, kuid Evald Põldma ja Valdeko Kippus tahavad 4. septembril ise noorte juurde minna ja teha Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli õpilastele rehepeksu demonstratsioonesinemise.
Sellal, kui masinad undasid ja Aivar Koovit, Volli Saarela, Eha Raaga, Leili Kippus, Eha Zilinski, Leo Libe, Vahur Lepik ja teised talgulised masinale vilja sisse söötsid, aganaid ja põhku eest ära ajasid ja muud viljapeksu juures vajalikku tegid, jäi pealtvaatajatel aega juttu puhuda ja vanu aegu meenutada.
Terad jääpurikatega
“Mäletad, millal sa viimati reht peksid?” jätkasid kauaaegne Põltsamaa EPT juht Endel Kiisk ja veerand sajandit Martin Lillevere nimelises kolhoosis agronoomiametis olnud Paul Ulp olnud aegade meenutamist. “Kolhoosis oli see vist viimati 1957. Eks masintraktorijaamal olid ka kombainid, tol korral C 4. Kaks neid oligi, ühe peal töötas Paabut, Oskar. Tollal olid MTJ juures igasugused poliit-, komsomoli-, naiste- ja pagan teab, mis osakonnad, nende juhatajad, asetäitjad ja asjamehed veel. Kord tuli poliitosakonna ülem Poznjakov, no toda vanameest me küll ei sallinud, kolhoosi viljavõttu kontrollima. Nägi, et kombain seisab, ja hüppas Paabutile peale, et miks ei tööta? Tema seletas, et proovis küll, kuid hommikul vara on vili veel märg, ei saa võtta. Küsija ei saanud eestikeelsest jutust aga mõhkugi aru ja Paabut tönkas siis vene keeles “mokrõi”, no et märg on. Siis läks ropuks sõimuks ja Oskarile öeldi, mis ihuliikmed võivad märjad olla, kuid kombain peab töötama. Asjamees ei mõelnud, mida selle märja pudruga hiljem peale hakata. Tuligi siis masin jälle käima panna ja vilja võtta,” meenutas vana agronoom. “Võrreldes tolle ajaga on praegune lõikus naljategu, kuid ega ka siis jäänud vili koristamata. Mäletan 1952. aasta vihmast suve, Päinurmes oli vili kaua peksmata. Lõpuks saime kotti igasuguseid jääpurikaid ja sõklaid ning aastaaruandes tuli hektarisaagiks vaid seitse tsentnerit.”
“Kolhoosid olid ju tollal väikesed, Lillevereski esialgu vaid 1200 hektarit. Pärast pandi veel Stalini-nimeline ja teised väikesed otsa, lõpuks pandi ka Umbusi juurde. Nii need majandid kasvasid, ja kui MTJ likvideeriti, said majandid oma kombainid. Koondis Eesti Põllumajandustehnika tehti alles 61. aastal,” lisas Endel Kiisk.
Lõpuks laul ja tants
“Paistab, et päris korralik saak tuli. Viljakotte tuli täis omajagu palju ja olen rahul. Tänavaasta oli oder puhtam ja kõrgem, tera küll peenem, kuid saaki sai. Ega ma vilja saagi pärast kasvatagi, külvan vaid selleks, et rahvale näidata vanaaegset tehnikat ja kuidas kunagi vilja peksti. Ega mul viljaga midagi teha olegi, paljuke need neli kana ikka söövad, vist annan vilja Mällikvere asutusele ära,” arvas Valdeko Kippus rehepeksu lõppedes.
Kui masinad seisma pandud ja uudsevili kottides, jätkus talgupäev perenaise Leili Kippuse kaetud söögilaua taga. Evald Martjan tõmbas akordionilõõtsa lahti ja läks tantsuks. Rehepeksutalgud nagu muistegi.
ARDI KIVIMETS
