Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab veel nädala jagu aega vaadata Jõgeval tegutseva akvarelligalerii Kala näitust “Akvarellisti pilguga”. Väljapanek koosneb viie autori — Ülle Meisteri, Eike Salu, Milvi Torimi, Rein Mägari ja Gennadi Lapini töödest.
Justkui tallinlaste (Meister, Torim, Mägar) ja jõgevlaste (Salu, Lapin) ning naiste ja meeste võrdsust rõhutades on iga autor esindatud täpselt viie pildiga, mis enamikul ka ühtse sarja moodustavad. Gennadi Lapini sarja “Kaduvate rahvaste lood” sai samas kohas näha ka juunikuus, ent siis Lapini isikunäituse “Verstapost” raames. Nüüd on see naabriks saanud Ülle Meisteri tõeliselt meisterliku sarja “Oli kunagi”. Kaks sarja on mõlemad n-ö oma juuri otsivad, ent üks ühel, teine teisel tasandil.
Kui Lapin otsib Karjala järvede äärest ja kaljuseintelt terve oma rahvuse — karjalaste — juuri, siis Meister otsib oma isiklikke: sarja viiel akvarellil kujutab ta motiive oma kodutalust, mis eriti kõnekad ilmselt talle endale, ent tekitavad tundelisi mõtteseoseid ilmselt ka kõigis teistes vaatajates. Kusagilt väikesest maakohast ning suuremast või väiksemast talust oleme ju me kõik tulnud. Või on tulnud meie esivanemad. Eriti hästi on Ülle Meisteril õnnestunud sammaldunud kivide kujutamine. Aga ka nostalgilised vanad pang, vankriratas, aken ja palkseinad on muljetavaldavad.
Eike Salu on seekord “portreteerinud” kanarbikku. See taim lummab oma lillade õitega, aga ka visadusega kasvada seal, kus mõni lopsakam floora esindaja kiratseks või suisa känguks — liiva sees, kivil jne. Viiest kanarbikupildist tundus siinkirjutajale kompositsioonilt parim “Sügisene saar”.
Rein Mägar, kes praegu küll pealinlane, aga päritolult Jõgevamaa, täpsemalt Laiuse mees, näitab, nagu viimasel ajal ikka, meremaale. Ainult et seekord on need varasematest natuke erineva formaadiga (peaaegu ruudukujulised!) ning ühel pildil on lainete vahel müramas kunstniku lapselaps Anni. Meri võib Mägari piltidel olla väga erinevat nägu ja tooni: lillast ja sügavsinisest roheliseni. Kaks rohekates toonides pilti “Süd-West 25 m/s” ja “Süd-West 24 m/s” tundusidki seekord kõige sümpaatsemad.
Kui kõik eelpool nimetatud autorid peaksid sellesama akvarelligalerii Kala näituste kaudu Palamuse publikule tuttavad olema, siis Milvi Torimi töid näevad nad ilmselt esimest korda. Tema abstraktne sinakates-pruunikates-kollakates toonides sari pakub huvitava elamuse. Pealkirjad töödel küll eksisteerivad (“Hetk” I-III, “”Lend”, “Tujukas meri”), aga jätavad vaatajale üsna laiad tõlgendamisvõimalused.
Kuigi viiel autoril on üsna erinev käekiri, esitlevad nad kõik akvarellitehnikat selle kõige paremast küljest. See on tundlikku kätt, kannatlikku meelt ja terviklikku nägemust eeldav tehnika. Kui seda hästi vallata, on tulemus alati nauditav. Nii et kel lähema nädala jooksul aega Palamuse muuseumist läbi astuda, tehku seda kindlasti. 4. augustil pannakse samasse paika välja aga Jaan Luige skulptuurinäitus.
RIINA MÄGI
