Eile ennelõunal optimistlikult Tartus Lõunakeskuse poole suundudes tabas mind üllatus. Parkla oli puupüsti rahvast täis ning vaba kohta pidi tikutulega otsima. Sellist autode- ja rahvamöllu oleks oodanud nädalavahetusel või päev enne jõulupüha, aga mitte teisipäeval kell 11. Selge, käimas on jõulupaanika viimane nädal.
Klaasistunud pilgul ostjad sebisid mööda poode, pannes korvi aina kallimaid asju. Üks arvutipoes töötav tuttav nentis, et müüb päevas mitme tuhande euro eest tooteid. Ja aina rohkem kraami, mis järelmaksu kujul veel aastaid hiljem kinni makstakse. Mõelge… ostate vidina, mille eest tuleb veel aasta või kaks tasuda. Mis jõulu- või kinkimisrõõmu see ometi aastaid hiljem makstes pakkuda võiks?
Sain sel aastal nii, et ostsin kõik jõulukingid Eesti väiketootjatelt. Avastasin täiesti juhuslikult vahvaid asju, mida tuttavatel ja lähedastel päriselt ka vaja läheb. Ilma järelmaksuta. Nii saab ühekordne kulutus tehtud ja veel poolteist aastat hiljem ei pea röögatut hinda tasudes jõuludele mõtlema.
KERTTU-KADI VANAMB
