Tundub, et miski ei puuduta viimastel kuudel riiki ja inimesi enam kui kella keeramine. Või selle keeramata jätmine. Kas elada siis suveajas või talveajas? Ja see pole nii olnud ainult sel sügisel. Oli kevadel, oli möödunud sügisel… Uskumatu, millele kulutatakse oma aega ja energiat.
Tegelikult on Eesti elanikud olnud sellest kuumast teemast haaratud juba aastaid. Alates ajast, mil osutitega mängimisega alustati. Teema tõstatub igal kevadel ja selle üle südant valutavad inimesed saavad ennast tühjaks kirjutada ja rääkida. Siis pööratakse osutid ära ja paar kuud on vaikus majas.
Pimeda sügise saabudes algab jant otsast peale. Ühed tõestavad, kui kahjulik ja halb see meie organismile ja tervisele on. Teised väidavad vastupidist, et sellest tõuseb meile kõigile majanduslik kasu. Ja nii aastast aastasse ja kevadest sügisesse. Või siis vastupidi.
Vahepealne muutus külvas segadust
Kui aastatel 2000 ja 2001 otsustas toonane vabariigi valitsus Mart Laari juhtimisel Eestis kellakeeramise lõpetada, siis õndsust sellest maa peale ei saabunud. Küll aga sündis paras ports segadust, sest Eesti jäi oma otsusega üksi, meie naaberriigid Läti ja Soome kellakeeramist ei lõpetanud. Seega oli Eestil kahel suvel naabritest erinev aeg.
Reisimisel tekitas see üksjagu segadust ja siinkirjutaja võib seda kinnitada omaenda kogemustest, kui Helsingi Vantaa lennujaamas tuli leppida õhku tõusva lennuki tagatulede vaatamisega. Paljud pidasid juba siis seda ebaõnnestunud eksperimendiks ning rahulolematus jätkus. Ainult et nüüd võtsid sõna rohkem need, kes oleksid tahtnud suvekuudel enam valget aega kogeda.
Nüüdsetel kampaaniatel on veidi teine mekk juures, sest muremõtteid kella kruttimise teemal mõlgutavad mitte ainult eestlased, vaid see on saanud kogu Euroopa Liidu probleemiks. Brüsselis on sellest samamoodi leili mindud ja usinalt poolt- ning vastuargumente kaalutud. Euroopa pikad köied lohisevad küll kaua, kuid nüüd on isegi justkui kokkuleppele jõutud, et vähemalt kellad jäetakse rahule ja keeramised lõpetatakse lähiajal ära. Küll manitsetakse aga naaberriike omavahel üksmeelele jõudma, et ühes regioonis asjatuid segadusi ei tekiks.
Samas on teada antud, et reaalselt võib üldine kellakeeramine lõppeda parimal juhul 2021. aastal, sest nii kaua vajab ümberkorraldusteks (või siis ümberkorralduste ärajätmiseks) aega Euroopa lennundus. Suur on see Euroopa masinavärk, mille peatamiseks ja muutmiseks ikka paar aastat aega kulub.
Miks kulutame end tühjale teemale?
Kõige selle juures, kas kella keeramine on parem kui keeramata jätmine, on hoopis olulisem inimeste innukus raisata end iseenesest tühjale teemale. Tunni nihutamisest siia-sinna tekitatakse kaks korda aastas nii suur probleem, justkui sõltuks sellest kogu rahva käekäik.
Eriti tundub selle teema kruttimine tuule püüdmisena tänases globaliseeruvas maailmas, kus paljud inimesed pidevalt ringi rändavad. Ka need eestlased, kes tunnisest nihkest ilmatu tragöödia teevad, kuid samas tihtilugu kuhugi teise maailma otsa lendavad ja peavad kella kuue või üheksa tunni võrra edasi-tagasi kruttima. Ei ole kuulnud, et mõni kallis kaasmaalane oleks kurtnud: oh õudust, mina küll Sydneysse ei lenda, üheksa tundi on ajavahe, kuidas see mu tervisele mõjub? Ei, siis ollakse nõus kasvõi iga nädal terve päeva või öö kadumisega leppima.
On ka reisiselle, kes alatasa sooja Lõuna-Euroopa vahel pendeldavad. Aga miks siis tehakse numbrit sellest ühest tunnist kaks korda aastas? Ei tea. Sellest on kujunenud nagu omamoodi rituaal, mis on pehmelt öeldes päris ära tüüdanud.
Uskuge, Eestil on miljon olulisemat probleemi kui kella keeramine. Ehk jätaks selle suve- ja talveaja vaidluse kõrvale ning mõtleks millelegi maisemale. Näiteks elektrile, mis esimese lume tulekuga paljud kodud pimedaks jätab. Või sellele, miks haldusreform maa tühjenemisele pidurit ei suuda tõmmata. Ja palju muud.
Seepärast, ausõna, kella keeramisest rohkem ei kirjuta.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
